8. päev tuult, tormi, vihma ja külma ning mina paramparampampaaa omadega lõpp-punktis Santiago de Compostelas.
Hommik hakkas kloostris ilusasti, kui äratuseks pandi vaikselt ooperilugusid mängima. Meid ootas taas ühine kaetud laud - sai, sai ja veelkord sai. Kiire söök, asjad juba pakitud ning teele minek.
Hommikul oli jalg nagu uus ja nagu polekski eile olnud nii, et käiagi pea ei saanud. Kas tõesti see kloostri tagune imet tegev purskkaev, kuhu jalad vette pistin tegigi imet aga ime see on :). See on nii huvitav, et ju siis ma pidin selle kloostri kogemuse saama. Tossud alla ja minekule 7.30 ning sain oma harjumuspärases rütmis liikuma.
Ilm aga täna ei halastanud. Kloostrist veel küsisin ega keegi pole unustanud oma vihmakeepi mida saaks aga kahjuks mitte. Välja astudes oli kerge uduvihm, mis peagi sellise ühtlase kergema sajuga asendus. Ja vahepeal viskas sisse ka tormist tuult. Ma alguses panin dressipluusi alla aga kuidagi palav oli, kuna õhk oli alguses hulka soojem ning ma võtsin selle vahelt ära. Siis aga hakkas vahepeal tugevat sadu tulema ja ma olin läbimärg nagu kassipoeg ja õhk muutus ka veidi jahedamaks. Tilkusin ja tundsin kuidas see märg kõik jopest läbi tuli. Kokku tuli kõndida 26km kloostrist.
Alguses oli rajal väga palju inimesi ja väga suuri gruppe kui ka väiksemaid. Rahvast oli palju aga kui paduvihm tuli siis nagu oleks see kogu rahva laiali peksnud ning sai vahepeal üksi edasi liigutud. Muidugi olid täna mingid pühad ja kõik kohad olid taas kinni. Poolel teel leidsin küll mingi putka, kus oli väike kohviku pool ja suveniirimüügi pool ja sain sealt lõpuks ühe keebi. Aga noh läbi ma olin juba vettinud niikuinii aga 13km paduvihma kaela saada veel lisaks ei ahvatlenud ka. Lisaks oli tuul vahepeal selline, et oleks tahtnud ära viia.
Jalga panin meelega tossud, et kui sajab siis hoiab täna ehk jalad kuivana. No veekindlad tossud nii veekindlad polnud ja jalad küll tundsid end igati soojana aga läbimärjad olid nad ikka.
Keegi kuskil kirjutas või ütles, et tema teab palju inimesi, kes Santiagosse jõudes haigeks jäävad, et see on see ülepinge. Ülepingest ei saa juttugi olla kui paar viimast päeva on hullud tuulekoridorid, kus higise kehaga palju vaja pole, et tuul läbi tõmbab ja haigeks jäädakse.
Teepeal leidis mind Bernardo, too medõde, kes oli öö varasem alberques ka olnud, mind üles. Tema oli hästi omapärane mees ja ta aina rääkis mingit oma kummalist juttu. Mõtlesin, et kui selle vihma, tuule ja Albertoga koos pean 12km veel kõndima siis see Santiagosse jõudmine on küll nukker. Alberto seal rääkis tükk aega mingitest metsapõlengutest 70ndatel kuidas 60 inimest hukkus ja kui stressi see temas tekitab. Ja jätkas ja jätkas, kuidas ikka need 60 hukkusid ning kuidas tema kõike seda tunnetas, kui sellest metsapõlengu kohast mööda ja vahelt läbi kunagi sõitis. Ma täiesti eemaldusin oma mõtetesse ja ma ei pannud tähele, mida ta kõik sellest kokku rääkis. Vahepeal ainult mhmh kassa ütlesin, teadmata mis ta ütles. Siis õnneks peale mitmeid pikki kilomeetreid temaga, tuli mingi putka, nagu bussipeatuse kinnine paviljon ja ta ütles sorry, ta teeb siin korra pausi ja läinud ma olingi. Aga caminol kohtadki erinevaid inimesi ja on neid, kes sinuga ei süngi ning lasedki neil lihtsalt minna või lähed ise.
Õnneks rada oli kerge ja suuri laskumisi ja tõuse seekord polnud. Jalg tunda eriti ei andnud, sest õppisin teisi lihaseid kohe kasutama ja jalga kõndimisel teisiti kasutama. Seega pääsesin igasugusest eilsest valust ja pole pea tunnetki nagu jalal midagi viga oleks olnud.
Kõndisin läbimärjana ja tundsin kuidas külm hakkab. Viimasel 3km oli kauguses katedraal näha ja see tundus veel nii pikk maa minna. Jope kleepus keha külge varrukatest, mis olid koguaeg vihma käes. Vahepeal olin pannud selle tuulega vihmakeebi otsad mõlemalt poolt sõlme tekitades kookonis oleku, et tuul vihmakeepi ei lennutaks.
Lõpuks tänaval katedraal paistis ja aru ei saanud kuhu pidi minema aga kohal ma 13.30 seal siis olin. Läksin siis nagu katedraali ette, tegin külmast värisevate kätega paar pilti, isegi endast pilti seal ei saanud ja suundusin otsima, kust sisse saab. Seal kotiga sisse ei lastud ja õnneks sai kott jäetud tädi valvamise alla. Läksin otsima, kus selle tunnistuse ja viimase templi passi saab aga no ma polnud seda uurinud varasemalt ja selgus, et seal on Pilgrim office veidi eemal. Jooksin katedraali läbi, mis oli paksult rahvast täis ja seal ma olla ei tahtnud ning läksin otsima oma tunnistuse saamise kohta sest unustasin ainult kuumast duššist. Sinna jõudes oli väljas vihmas järjekord ja tuli QR kood skännida ja käed värisesid nii, et ei saanud aru, kas see ka õieti luges. Siis sai sisse, kus oli järgmine järjekord, et täidad telefonis andmed ja saad siis järjekorranumbri. Ma täiesti külmetasin ja värisesin seal. Sain siis lõpuks kätte oma tunnistuse, mis on seal, kogu protsess, liini värk oli siis oli vaja mõelda, kuhu ma nüüd ööbima lähen. Kuna ma olin nii külmunud ja värisesin siis õue ma sealt minna ei tahtnud ja sees olid nurga taga pingid, kus kedagi polnud ja hakkasin seal vaatama kuhu minna. Otsustasin, et täna tahan hotelli, üksinda, privaatse duššiga ja heade linade vahele tuppa sooja ja olla iseendaga. Majutuse leidmine võttis seal tund värisedes aega aga lõpuks bookingust ma hotelli leidsin, mis tundus sobivat ja 1,5km oli sinna veel minna.
Kui hotelli jõudsin ja öeldi 6 korrus aga lift läheb viiendale ja trepist saate 6ndale, siis see tundus täieliku irooniana. Kui ma tuppa sain, siis pakkisin asjad kotist välja ja pooled asjad olid märjad mille laotasin mööda tuba laiali. Läksin dušši alla ja see on vist elu pikim dušši all olek olnud, sest ma lihtsalt istusin maha ja lasin pikalt kuuma vett enda peale, et haigeks ei jääks ning masseerisin oma jalataldu, tänades ise neid mind kogu selle tee kandmast.
Dušši alt tulnuna pugesin linade vahele, sõin kloostri aiast saadud ühe apelsini ja magasin 2h. 19.00 aga ajasin taas jalgele, et minna kuhugi toredasse kohta õhtusööki sööma ja klaasi veiniga end premeerima. Küsisin hotellist soovituse ja anti 3 kohta. Läksin siis esimese restorani juurde ja see tundus, et on kinni ja kas keegi üldse avab, kuna pühad aga ei avatud. Sattusin seal kokku ühe sakslanna Theresaga, kes ka kohta otsis ja ütlesin, et mul kaart kohtadega, et kui tahab otsime koos ja kui soovib võime ka koos süüa. No pühad ja kõik kohad ju kinni. Lõpuks leidsime ühe omapärase koha, kus kedagi veel polnud ja jäimegi sinna. Veidi peale meid läks kogu koht pilgeni täis.
Oi meil oli tore ja rääkisime, jagasime lugusid. Theresa oli tulnud ennast otsima ja lahkteel elus, et mida ta oma elus edasi teha tahab, kas hakata ise oma asja tegema või minna taas kellegi teise heaks tööle. Tema seni tegelenud sotsiaalsetes ettevõtetes ka naistega ja hariduselt nii kliima temaatika kui psühholoogia. Lisaks tuli sõbraks saama iseenda ja oma kehaga. Kuna me teemad ühtisid, oli väga põnev vestelda. Ta isegi ütles, et kuule, kas sa ei tahaks koostööd ehk teha, et tema on ka naistematka retriite korraldanud väikestele kuni 15stele gruppidele, et naiste retriidi, fotografeerimise ja matkamise teema ühildada. Teraapia ikka naistele endile. Päris äge oleks kuhugi Saksmaa loodusesse ju ka sellist asja korraldada, mis siingi taoliselt teen aga koos sealse kohaliku inimesega. Järgmised unistused, mis ühtivad mul unistusega naistele asja korraldamisega Itaalias Toskaanas.
Igatahes, ägedat lõpu pilti mul endast katedraali ees teile näidata pole, sest läbi vettinud ja värisevat, külmast võetud, Camino lõpetajat peeglist hotellis vaadates poleks see ka ilus vaatepilt olnud. Aga sellegipoolest olen ma üliõnnelik, et ma lõpuks tulin ja teekond oli maailma äge ning sain teha seda täpselt nii nagu ise tahtsin ja tundsin. Ma tulin siia kõndima ja seda ma ka tegin.
Kirjutan kindlasti veel ühe kokkuvõtva jutu ja Camino igasuguse info aga seda ilmselt kodus. Nüüd homme saan veel nautida Portot ja näha siis ka sealne katedraal lõpuks ära.
Väga loodan, et minu unistus sai ka nüüd läbi minu kogemuse ja teekonna jagamise ka teie unistuseks ja on naisi, kes võtavad ka Camino teekonna enda jaoks millalgi ette.
Igatahes suvisteks pulmadeks, kus tuleb vahel pildistades 14h. jalgel püsida, olen ma vist nüüd igati vormis.
Tänane kulu:
5.- vihmakeep
25.- koos dipiga õhtusöök
45.- hotell
32.- bussipilet Portosse
