6 päev sai vihma ja mina olin lihtsalt õnnelik ning särasin nagu päike.


Õhtul kui magama sättisin siis järsku olid kohal pilved, veidi äikest ja hakkas veidi kallama. Lootus oli, et öö järsku sajab ning järgmine päev ilusam. Öö oli küll raske ja suht magamata. Kõigepealt pilgrimi juures sellega koos oli baar, mis oli tunde järgi täpselt samas ruumis, kus me ööbisime. Siis mingitel noortel oli pidu, et kui baar 22.00 kinni läks siis need jätkasid karjumist poole ööni. Mitmeid kordi ärkasid üles. Siis üks naine tegi pilgrimi koos koeraga aga see koer kippus öösiti akna taga haukuma. Seega ärkasin oma 6 korda vähemalt.


Hommikul sain 7 aeg jalad alla ka, kui ma õue astusin siis vahetult enne seda hakkas sadama. No ma unustasin oma vihmakeebi koju ja pole siis midagi, Tallinnast tuldud kevad-sügis kerge sulejope selga ja minekule. Otsustasin täna ka oma matkatossud jalga panna ja see oli hea, kuna need on veekindlad. Hullu sadu õnneks polnud aga tore oli vaadata teisi, kel korralikult seljakoti vihmakaitsed ja keebid olemas. Mina rõõmsalt oma sulejope ja vihma saava kotiga. Õnneks hullu sadu ei tulnud.


Aga ma olin ilma üle nii õnnelik, et üksi sammusin ja naersin. Terve päeva püsis pilves ja ei mingit tapvalt päikest ja temperatuur tõusis 19 kraadini. Peale heilset 30 oli see maailma mõnusaim asi. Värske õhk ja kerge liikumine läbi mõnusa ilma. Vahepeal sadu lakkas siis jälle veidi tuli aga väheselt. Ilm oli heitlik, et vahepeal hakkas jopega palav ja särgi väele aga siis jälle mingid jube külmad tuule kohad ja oli vaja taas selga panna. Niimoodi tuli mängida riietega terve päeva.

Kuna ma eile enam söögipoodi kuhugile ei jõudnud, et uut asja leivale vaadata siis hommikust otsustasin esimeses ettejuhtuvad baaris teha. Enne baari jõudmist nägin juba 7 palverändajat ja kui ma sinna esimesse sisse astusin oli seal neid vähemalt 20. Sama kiirelt kui sisenesin siis sama kiirelt ma sealt ka põgenesin. Tundsin kuidas ma ei taha.


Siis hakkas see tänane ronimine ja asi läks täna poole raskemaks. Palju üles ja ka alla minekuid. Oi kuidas jalad neid pikki langused ei tahtnud, üles tunnevad hästi aga alla tulekust, kus jalg ette liigub ja varbad tossu vastu, pole mitte eriti hea, pikkadel laskumistel.


Järsku kiirel sammul jõudis mulle järgi üks mees, kes on ka minust poole kiirem aga minu rütmi hoo maha võttis. Kuidagi läks jälle jutuks, sain endale camino tutvuse. Eduard Hollandist ja nii rõõm oli rõõmsat inimest kohata, kes palju räägib, ma ei pidanud pea suudki lahti tegema. Ja kui ta südamest naerma hakkas see oli selline lahe itsitamine. 55 aastane, lahutatud. Elamise müüsid eksiga lahutusega maha pooleks ja hetkel tühistatud rendikorteri leping ja asjad õe juures. Eelmine aasta võttis endale puhkuseks sabati aasta, mil hakkaski erinevaid caminosi käima ning pidi lõpetama see aasta mais aga tööandjaga sai kokkuleppele, et tuleb tagasi septembri lõpus. Tal juhtus kuskil caminol õnnetus libisedes kus läksid õla sidemed ja viidi kiirabiga ära opile ning Camino asi jäi pausile. Nüüd kui Porto-Santiago lõpetab läheb ühe eelneva Camino tutvusega väga raskele rännakule üle Püreneede 40 päevaks kogu telgivarustuse kui ka toiduvalmistamise omaga. Lihtsalt kuulad ja imestad. Igatahes talle meeldis väga rääkida ja oma telefonist mulle pilte näidata. Ühtpidi oli jube hea, sest raskemad tõusud ja langused läksid palju kergemini kui süvenesid inimese huvitavale jutule. Järgmine hetk tuligi talle telefonikõne ja oma kiire sammuga ta läinud oligi. Kui ma järgmine hetk ühe linna keskusest kohta läbisin, kuulsin nagu mingit hüüdmist ja järgmine hetk sain aru, et keegi hüüab teise aktsendiga Kadri. Muidugi see oli kuskil kohvikus Eduard. Lehvitasin ja näitasin, et ma lähen edasi, teades, et varem või hiljem ta püüab mu kätte. Ilmselgelt mingi aeg hiljem oli ta taas mu kõrval. Enne seda aga aitasin Ameeriklasi, kes olid rajale oma akulaadija juhtme kaotanud, mille ma üles korjasin, neile järgi jõudsin mingi hetk ja küsisin kas nende oma. Nad olid nii tänulikud. Siis nägin mingit 8st itaallaste seltskonda, kes metsa all jooksvalt seeni korjasid ja siis paar meest ruttu mulle kõrvale hüppasid. Eriti mitte osates inglise keelt aga suhelda oli soov suur ja see on minu arust alati nii tore kui inimesed julgevad proovida ja rääkida ning ainult nii õpiki. Ja siis nad näitasid mulle neid korjatud seeni ja ma tõsise näoga ütlesin, et nüüd seentel svammiosa alt ära, väikesteks tükkideks teha ja võis praadida ja koor peale. Ise mõtlesin, et kartulitele ja nad siis kohe ütlesid, et see siis hea pennedegs süüa - itaallased ju. Ise, omaette, neist mingi hetk möödas mõtlesin, et järsku keegi teebki ja loodan, et nad sussid püsti ei viskaks, mine tea mis seened, kuigi Eestis taolised.


Aga niimoodi matkates olid tõusud-langused ja mitte ühtegi kohvikut teepeal. Siis jõudsin mingisse külakesse, kus oli kohalik pisike pagarikoda. Kell oli juba 11 ja tundsin vaja kindlasti midagigi Astusin sisse ja nägin pirukaid ja sain sealt sealiha piruka, mis oli hommikusöögiks paras ja aitas kõhul toime tulla. Hea oli, et see töötas, pühapäev ja suur osa kohti ju suletud.


Siis sai Eduard mind taas kätte selgus, et temagi oli samasse pagariktta sattunud ja pirukaid ostnud. Hästi huvitavad vestlused temaga olid ja minu jaoks ütles ta maailma parima Camino tõe mida alguses ilusasti prantsuse keeles mulle ütles :"Caminol inimese koti suurus ja kaal näitab kui palju sel inimesel on hirme mida kassas kanda!" ja see on nii tõde. Küsis alguses juba mu käest palju kott kaalub ja kui ütlesin umbes 5 kilo siis ütles: "A you are the smart one!". Ja rääkis kuidas nägi üht austraallannat, kes kandis endaga 20 kilo ja oli raskusi edasi saada. Oli siis küsinud mida ta seal kannab ja pool sellest olevat toitu. Kuidas inimene ise oma elu raskeks teeb. Neid koti pakkimise ja vajalike asjade jutte saime tükk aega heietada. Siis aga tuli jälle kahe erineva tee valik ja mina valisin lühema, tema pikema. Võttis mu tel. nr. et kui peaksin Pontevedrasse jääma kuhu juba 35 km kõndida kokku oli, et annaks teada kuhu ma istuma jään. Aga kuna täna nägin meeletus koguses palverändureid siis ma kuidagi ei soovinud suurde linna jääda, kuhu suurem osa jääb ja hommikul kõik massiga koos liikuma hakkavad.


Kuna ma täna hommik panin matkatossud jalga siis algul oli igati mõnus aga selgus,et väga palju tuli võtta asfalti ja see tapab jalgu. Kuna matkatossud põhjad on jäigad ja tugevad siis reaalselt tundsin kuidas enne 30km ja Pontevedrat mu jalatalla alused koguaeg põrkuvad ja hakkavad hellaks ja valusaks muutuma. Seega oli kaks varianti, kas kannatan ja lasen endale veidi liiga teha või lähevad plätud käiku. Valisin plätud ja need andsid uue elu ja peale kilomeetrit kõndimist kadus jalataldade hellus ja jälle oli ülimugav edasi liikuda. Jalad rõõmustasid.


15.00 aeg Pontevedrasse jõudes oli mu esmane eesmärk kuskil süüa aga pühapäev ja need kohad, mis lahti olid, olid kohalikest umbes. Niiväga tahtsin suppi. Tekkis juba lootusetuse tunne ja kõhunahk oli vastu selga ning esimene kord, kus tundsin nälga. Leidsin siis mingi nurgakohviku, kus nägin ka üht pilgrimi Taanist pärit paari. Nemad rääkisid, et mõtlesid minna 10km kaugusele ühte väikesesse kohta pilgrimisse kus mõnus majutus ja õhtuti tehakse kõigile koos süüa, võtsin kohe äpi lahti, vaatasin koha järgi, helistasin ja tegin bronni. Mis see 10km enam sinna minna on. Jalutan kasvõi. Aga samal ajal koht kus me istusime ja suhtlesime oli köök kinni pandud ja ma olin jälle ilma. Hakkasin siis vaikselt pilgrimi poole liikuma ja kilomeetri kaugusel nägin taas üht kohvikut lahti, kus suur hulk igasugu saiu. Kuigi pilgrimis oli planeeritud ühine õhtusöök 20.00 ei saanud ma olla 4 tundi veel täielikus näljas. Sain sealt siis ühe taas sealiha piruka teisel kujul. See seal söödud ja tunne hea ning mis see 9km veel minna pole, kuna jalad tundsid end plätudega igati hästi.


Pilgrimisse jõudes näitas, et olen käinud täna maha 45,5km. Sain viimase voodi, mis mulle bronnitud, kuuma mõnusa dušši ning istuda ühissööma lauda. 17 inimest 2 laua taga. Mind kahjuks pandi valele poolele, kus sakslannad omavahel saksa keelt rääkisid ning inglise keelt mitte eriti ja inglise keelt kõnelevad teises laua otsas. Sain siis nukra näoga vaikselt seal teisi jälgitud. Pilti ka me teha ei tohtinud ja selles osas tehti meile kõigile põhjalik loeng. Nii, et ma enne seda sain kaks napsatud. Pärast ka istusin teise laua otsa kus inglise keel räägiti aga ka mitte kauaks.


See aga kui palju nad kõik sõid, hämmastas mind. Pakuti taas seda Hispaania omletti, mis kartulid ja munast, mida kutsusid siis tortiljaks ning spagetid mingi tomatiseguga. Mõned naised sõid 3 suurt portsu ja ma oma ühe portsuga olin õnnelik, et hakkama sain, arvestades, et mu organism pole üldse süüa väga tahtnud. Samuti olid laual valge ja punane vein. Kogu õhtusöök on annetuse põhine, annad nii palju kui tahad. Andsin siis 20 millest 10 ööbimine. Sees ka hommikusöök, kõik hommikuks valmis pandud ja igaüks teenindab end ise.


Tänane kulu:

1,25 sealiha pirukas

3.25 teine sealiha pirukas

10 majutus koos hommikusöögiga