Meie vaimne ja füüsiline heaolu on seotud tugevalt ka oma kehapositiivsusega või selle puudumisega. Iga lüli on seotud üksteisega ja üht ei eksisteeri teiseta. Erinevates maades läbi viidud uuringud on näidanud, et tänapäeva küsitletutest naistest kusagil 70% ei ole oma kehaga rahul. Kogu maailmaga kontakt mahub tänapäeval peopessa ehk omaenda telefoni ja suur mõjutaja selles on tänapäeva meedia ja sotsiaalmeedia. Nii suur vaimset pinget ja survet välimusele kui on praegu, pole kunagi varem olnud. Kerkinud on esile ilumaailm ja igaüks on enda jaoks ära defineerinud läbi selle tohtu pildimaailma mingisuguse alateadvusesse talletatud iluideaali ja enamasti see ei olda ise vaid selle tohutu nähtud materjali põhjal loodud unistus. Aga kas see unistus ja illusioon millestki on päriselt reaalsus? Unistus mille toime on ennast teistega võrreldes maha tehes ja iseendale vaimset pinget tekitades. Panna sind tundma mitte täiuslikuna, mitte ideaalsena, isegi puudulikuna sest sa ei paista välja nagu ajakirjades photoshopitud naised. Panna sind tarbima üha enam ja enam ilutooteid sest muidu sa ei ole nii ilus kui teised, muidu sina ei ole väärt. Panna sind tundma, et sa jääd koguaeg millestki ilma ja kui sina neid asju ei tarbi siis sa pole piisavalt ilus. Tugeva hirmu tekitamine, et sa ei vasta koguaeg teiste ootustele ühiskonnas. Kas see kõik on õige ja kas sina elad selle maailma järgi?
Kas sa tahad olla sina ise võttes ennast omaks sellena kes oled või tahad sina olla üks neist, kellel on vajadus kuuluda kuhugi raamistikku, mis on ühiskonna loodud standardid ja ilu parameetrid. Kas anoreksikutest tugevate söömishäirete ja terviseprobleemidega, ainult kontidest koosnevad modellid reklaamidel, on sinu ideaal? Kas ülipeenikesed naised tahavad tegelikult olla ise nii peenikesed? Kas naised, kel on kehal rohkem kaalu on selle läbi kuidagi halvemad kuna neile ei mahu selga xs suuruses riided. Kas Photoshopitud Kardashanid piltidel on reaalsus või need tugevaid ilufiltreid kasutavad Instagarami suunamudijad, kes ise on iseenda sees täielikult lõksus, üritades läbi suure vaimse pinge näidata koguaeg ideaali? Iga naine oma kehaga ja kehatüübiga võib vaadata unistavalt teise poole ja mõelda, et rohi on rohelisem sealpool, samas kui see vastaspool vaatab samamoodi tagasi ja kannab täpselt samasugust ebakindlust oma mõtetes ja oma kehas, isegi sinu arvates need ilusad naised. Igaüks kannab enda sees miskit, millega rahul ei olda ja millest tekitatakse endale lõpuks tugev alaväärsuskompleks, et ei olda piisavad ning vabatahtlikult ise karistatakse ennast. Aga see hirmumaailm eksisteerib enamasti igaühe peas, kuhu keegi teine ei näe ja kui ennast oma peas käsile ei võeta ja mõtetes korda ei looda siis libisemine tagajärgedele, mis ei ole nii head on üsna kerge tulema aga sealt august pärast välja ronimine ei ole enam nii kerge kui oli sinna sisse kukkumine. Samal ajal kui sina muretsed mida teised sinust arvavad ja sinus vaatavad siis samal ajal täpselt need kõik teised teevad seda sama iseendaga ja kedagi ei huvita tegelikult kuidas kellelgi teisel seal sees see asi on ja igaüks tegelikult tegeleb oma muretsemisega.
Nagu alguses öeldud iga lüli on seotud üksteisega. Kui sinu mõistus vaatab rahuolematult enda suunas, lastes mõjutada oma vaimset tervist siis see mõjutab kõike muud ka sinu elus. Rahuolematus endaga väljendub rahulolematusega ka inimsuhetes, sest ennast vihates kanname alateadlikult või vahest isegi teadlikult selle üle suhetesse ja mujale maailma. Karistades ennast karistame läbi selle ka oma lähedasi – oma kaaslast eluteel, oma lapsi, oma vanemaid, oma sõprussuhteid, oma tööalaseid suhteid. Kõik sinu maailm on mõjutatud sinu minapildist ja see mis sinust väljapool sinu elus toimub on peegeldus sinule endale läbi sinu enda minapildi. See kuidas sa lubad endal maailmas ise olla, peegeldab täpselt tagasi seda kui väärtuslikuks või väärtusetuks sa ise ennast pead. Fakt on see, et endaga tuleb tegeleda ja tervislik maailmapilt hakkab pihta meie peast.
Kehatondid (tuli praegu uus sõna) meie peas on ühed kurjad tegelased aga see on midagi millega tuleb tegeleda ja need endast välja ajada. Noh nagu eksortsism iseendas ja kui ise hakkama ei saada siis täiesti okei on pöörduda sinna kus sellega abi saadakse. Kui me ei kontrolli enda sisse lastavaid sundmõtteid ja tundeid ning ennast ise korrale ei kutsu siis ei saa eeldada ka positiivset kõiges muus. Oluline on olla kohal oma mõtetes ja teadvustada mida me mõtleme mitte lasta autopiloodil ennast allapoole suunata. Üks oluline asi millest tuleb aru saada on see, et me kõik suhtleme teiste inimestega üldpildis ja mittekeegi ei vaata sind nii nagu sina seda teed. Kedagi ei huvita kas sinu nahk on suuremate pooridega, sest keegi teine ei seda ei näe ja tähele ei pane mida sina ise lähivaates peeglist vaatad, kas sinu üks kulm on kõrgemal kui teine, kas sinu silm on suurem kui teine, kas sinu nina on nagu öeldakse juudi nina, kas sinu kõrvad on väiksemad või suuremad, kas sinu jalad on lühemad kui keha või vastupidi, kas sa kaalud 50 kilo või kaalud sa 80 kilo, kas on rasedus või venitusarmid jne jne. Mitte kedagi ei huvita see ja mittekeegi ei vaata sind sellisena. Inimesed võtavad sind sellena, kes sa oma sisemusest välja lased neile paista, mitte sinu kestana või välimusena. Kui on inimesed, kes sinuga suhtlevad järelikult suhtlevad sinuga sinu enda pärast, mitte sinu kehaga. Ennast ei ole vaja karistada enda jaoks välja mõeldud tontidega. Iga inimene on unikaalne, iga keha on unikaalne ja selles see maailma võlu ongi. Nagu ma ka varem kirjutanud olen siis päris jube ja päris kurb oleks kui maailm koosneks ainult Barbidest, kes on ühe lauaga löödud. Kehade erinevus rikastab maailma ja see just ongi äge.
Pilt aga on ühest toredast naisest, kellele tema mees minu juurde sessiooni kinkis peale aastaid minu tööd jälgides ja ka mitu korda kirjutades aga lõpuks ta selle kingi ära tegi.