Ilu on suhteline mõiste ja veidi teistsugusel teemal seekord. Kui ilu ja tervise vahele joon tõmmata siis alati jääb ilu taotlemine ning suhtumine sellesse teisejärguliseks kui tuleb elus ette võitlemine tervise eest. Minu juures käivad aegajalt naised, kellel on diagnoositud mõni raske haigus, millest enim on olnud vähi diagnoosiga naisi. Nii kurb kui see ka pole, on mõni neist lahkunud, mälestusena saatmas neid minu tehtud pildid aga ka ääretult tore on, et on ka neid, kes tänu raskele võitlusele oma kehaga on sellest välja tulnud. Vahest need naised võtavad ühendust ja kirjutavad mulle, et nad soovivad teha endast pilte või tulla pildistama koos perega, kui veel lapsedki ei tea veel haiguse diagnoosist ning enne pildistamist neile seda räägita. See on hästi suur usaldus, mis mulle nende teemadega naised annavad, et jagavad ja räägivad ning kirjutavad mulle koheselt juba oma päringuga fotosessioonile, et neil on elus käimas selline võitlus. Ja vahest tulevad naised siis kui nad on oma võitluse võitnud, et tähistada iseennast.
Aga mida neid naisi ühendab on see, et nende suhtumine iseendasse ning iseenda kehast hoolimine ja oma kehasse suhtumine saavad hoopis teise tähenduse. Kui elus juhtub midagi sellist drastilist siis ka inimese sisemuses muutub midagi ning nende naiste oma keha väärtustamine ja selles ilu nägemine muutub. Läbitakse olelusvõitlus. Need naised hakkavad olema tänulikud iga elatud päeva eest ning oma keha muutub kallimaks kui kunagi varem. Kõik need varasemad destruktiivsed mõtted enda keha vastu, karmid mõtted, et ma ei ole ilus, mu keha pole kena jne. muutub tänulikkuseks, et mul on keha mis mind hoiab elus, keha mis liigub, käed mis saavad teha asju, jalad mis kannavad mind sinna kuhu minna on vaja. Ilu on suhteline mõiste ja see saab nende naiste puhul teise tähenduse ja nad hakkavad nägema endas hoopis midagi muud. Nad hakkavad suhtuma oma kehasse teistmoodi, nad hakkavad hoolima teistmoodi ja nende keha kui inimese tempel hakkab saama tähelepanu mida ta enne ei saanud. Ja mis veel üllatavam selle juures on, et need naised võivad olla olnud täpselt nii nagu need teised naised ja olnud enesekriitilised ning iseenda vastu karmid oma mõtetega aga peale sellist kogemust hakkavad nad nägema endas ilu. Ilu, mis on neis koguaeg olnud aga mida nad pole varem näha tahtnud sest nad on pimestanud end ära iseenda mõtetega. Iseenda olemus saab läbi sellise kogemuse hoopis teise väärtuse.
Olen näinud naisi kellel on kehal armid aga mitte sellised väikesed, vaid sellised, kus on ülevalt alla keha olnud lahti lõigatud, kus arm hakkab jooksma kaelast kuni nabani või samasugune arm jookseb mööda tervet selgroogu alla. Aga need naised väärtustavad oma keha ja suhtuvad sellesse hoopis teistmoodi. Nad ütlevad, et see arm on see, kes ma olen. See on minu elatud elu ja need armid räägivad elus sellest, mida ma elus läbi olen elanud ja need kogemused mis on loonud mind isiksusena praegu selleks, kes ma olen. Ja nad ei häbene oma keha. Ja siis on naised, kellel on pisike keisrilõike arm ja arvavad, et nende keha on rikutud, kui see on tegelikult mälestus sellest, et oled läbi selle kinkinud elu.
Ja siin ma jõuan naisteni, kellel on tervis korras, elus pole midagi drastilist olnud ning kes suhtuvad iseendasse ja oma kehasse destruktiivselt, igapäevaselt. Igapäevaselt iseendale tehakse vabatahtlikult seda, et öeldakse, et ma pole ilus, ma ei ole fotogeeniline, ma ei ole seda ja ma ei ole teist. Ja mis kõige tobedam, võrreldakse ennast teistega (ilmselt nii mõnigi naine esmalt vaatas seda pilti ja koheselt sisestas endale oi kui ilus naine aga mina küll nii ilus ei ole ja minust selliseid pilte ei saaks). Noored ilusad ja kenad naised virisevad selle üle, et ma sünnitasin lapse ja mu keha muutus (tegelikult muutus see plikalikust kehast naise naiselikuks kehaks) ja nüüd ma oma keha selle tõttu enam ei armasta ega selles ilu ei näe ega endas naiselikku naist, samas kui su keha on saanud hakkama kõige ilusama teoga elus mida üks naine lapse kandmisega kogeda saab. Su keha, mis on andnud suurima ja ilusaima kingi mida elus saada ning ta on saanud sellega hakkama. Isegi venitusarmid on need mis räägivad sellest millega ta hakkama on saanud aga ta pidas vastu. Selle eest tuleb olla tänulik. Või naised, kes istuvad oma mugavustsoonis ja lihtsalt mõtlevad enda kohta mida iganes välja, ise midagi ette võtmata selleks, et asi muutuks. Jube lihtne on leida kõigele ettekäändeid, miks midagi ei saa ja pilduda selliseid lauseid - oleks see siis nii lihtne. Mõttemaailma muutumine hakkab pihta sinust endast, oma kehast hoolimine ja sellele tähelepanu pööramine saab alguse sinust. Kasvõi pisikene muutus päevas ja kukesammu võrra edasi liikumine. Kas tõesti on elus vaja mõnda karmi kogemust, et muuta sinu mõttemaailma ja suhtumist oma kehasse kui sa juba tegelikult oled täiuslik sellena kes sa oled. Ava oma silmad ja näe endas ilu. Ole tänulik, et sul on käed mis lasevad sul oma last hoida ja kallistada, ole tänulik, et sul on kõht, mis omastab toitu, ole tänulik, et sul on kopsud, mis lasevad hingata, ole tänulik, et sul on jalad mis lasevad liikuda ning sind kanda, ole tänulik, et sul on silmad millega näha ja lugeda ka seda teksti siin 😊, ole tänulik, et sa kuuled kui su laps ütleb sulle – emme ma armastan sind ning sul on suu ning hääl mis saab lapsele vastu sosistada – ma armastan sind ka ning mis on suuteline kinkima kõige ilusamat naeratust. Kõige lihtsamad ja iseenesest mõistetavad asjad on need mille eest tuleb tegelikult tänulik olla. Küsi endalt ja otsi enda sees vastuseid – mida ma saan iseenda ja oma keha jaoks teha? Aga kokkuvõttes taaskord - elu on kõiges valikute küsimus ja vali iseennast.