Kogu meie elu on küsimus selles, kas julgeda elada. Kas lubada endal kogeda?
Friedrich Nietzsche ütles kunagi, et inimene peaks “elama ohtlikult” - mitte hulljulguse, vaid julguse mõttes astuda mugavustsoonist välja ja lubada endal kasvada. Mitte et me peaksime tormama pea ees tundmatusse, vaid pigem küsima endalt ausalt: kas ma üldse julgen elada? Kas ma luban endal tunda rõõmu, valu, uudsust, ootamatust, saada kogemusi?
Me kõik oskame hoida end turvaliselt. Me kõik suudame jääda tuttava juurde. Me kõik suudame ennast peita. Kuid päris kasv, ärkamine ja elu sünnivad alles sel hetkel, kui lubad endal riskida — riskida tundmisega, riskida näitamisega, riskida päriselt iseendaks olemisega. Riskida enda vastu võtmisega sellena, kes oled. Iseendaks saamine nõuab julgust. See nõuab väikest või suurt sammu, milleks võib olla ka lihtsalt see, et lubada end pildistada, kuigi sa ei vasta ühiskonna ootustele, kuigi su keha või olemus ei ole see, mida maailm traditsiooniliselt ootab. Aga kes see ütleb, et sina ei saa või et sina ei või?
See on risk — risk, et teiste arvamus ei pruugi olla soe ega toetav. Aga see on ka suurim kingitus, mille saad endale teha: läheneda iseendale ja öelda jah sellele, kes sa päriselt oled. Pole oluline, mida teised arvavad, oluline on see mida sina ise arvad, tunned ja koged.
Mind on pildistamine kokku viinud nii ägedate naistega, kes julgevad elada ja ennast vastu võtta. Teistpidi on see nii suur usaldus, mille osaks olen saanud, et minu juurde tullakse. Need naised ei varju vabanduste taha, miks nad ei saa midagi teha, vaid nad lubavad endal elada ja kogeda samamoodi nagu teised. Kelle asi on öelda, et keegi on vähem või rohkem naine või mis on üldse ilu. Sisimas oleme me kõik ühtemoodi oma hingega, mis vajab samamoodi hoitust.
Ta saatis mulle täna oma loo ja ma oodanud jälle midagi nii hinge minevat, ma lihtsalt lugesin ja nutsin.
Tema lugu:
"Minu õnn või õnnetus on olnud see, et ma olen terve oma elu olnud ülekaaluline. Kõik, mida ma olen soovinud elus teha ja kogeda, olen ma pidanud tegema koos selle kehaga. Mul ei ole olnud teist võimalust. Selle peale võib ju öelda, et mis mõttes ei ole, võtnud siis kaalust alla – hakanud siis kõhnaks.
Ma ei saa otseselt öelda, et ma pole julge. Olen selles mõttes olnud ikkagi selline mässaja, rebel – nagu tänapäeval öeldakse. Kui mul keskkoolis lõi ikka pähe mõte, et värviks juuksed siniseks või roosaks, siis seda ma ka tegin. Kas ma ei mõelnud, et selline käitumine toob mulle tähelepanu? Muidugi mõtlesin, aga võib-olla oli see minu sisemine kaitsetaktika nende vastu, kes soovisid mind pidevalt maha tõmmata. Teha mulle selgeks, et minu välimusega tüdrukud peaksid kössitama vaikselt nurgas ning olema nähtamatud. Et ei tohi olla rõõmus, aktiivne, tark ja hakkaja. Kindlasti mitte ei tohiks sa kordagi mõelda, et äkki ma ikkagi olen ilus. Ma tegin, ja siiani ilmselt teen, ennast jõuga tugevaks. Ma olen tüüpiline Kaljukits, väliselt karm ja tundetu, aga see ei tähenda, et ma sisemisel ei keeks, et ma ei tunneks, et ma ei kardaks.
Mingi kitsas ring „arvajaid“ on loonud narratiivi, et mis on need raamid ja standardid, millesse me peame mahtuma ning kui sa ei mahu, aga sa julged ikkagi riskida ning trügida sinna, kuhu sul ei peaks asja olema, siis tuleb sind kohe maha tõmmata ja julmalt. Sa pead teadma oma kohta. Sa pead leppima minimaalsega, sul ei ole õigust leida armastust, olla armastatud sellisena nagu sa oled, tunda ennast väärtuslikuna, enesekindlana, teha karjääri, olla edukas – saavutada.
Ma olen täna ületanud 40 eluaasta piiri ja nende aastate jooksul läbinud hulga tõuse ja languseid. Õnneks ei ole ma kunagi seadnud endale eesmärke, mis sõltuksid minu välimusest. Et ma teen midagi alles siis, kui ma olen saavutanud mingi numbri kaalul. Ma kas teen, või ei tee. Samas on ilmselt ka liiga palju seda, mida ma olen tegemata jätnud. Kui hakati rohkem rääkima n.ö. kehapositiivsusest, siis tegelikul oli ka minu esimene mõte, et see ei sobi, nii ei saa, mis mõttes. Need standardid on meile nii sügavale alateadvusse sisse istutatud, et neist lahti murda ei ole võimalik. Täna aga tunnen juba üha enam, et mul ei ole vaja kellelegi meeldida, peale iseenda ja oma abikaasa, kes ei väsi mulle kordamast, et ma olen igati kõige-kõige. Häiriv on selle juures olnud see, et raske on uskuda, kui sa ise seda ei näe. Ma ei peagi meeldima kõigile, see ei saagi olla eesmärk. Ma olen valmis julmalt eemale lükkama inimesed, kes võtavad endale õiguse tulla mulle ütlema, et nende arvates, ma ei sobi, ei ole piisav. Astu eemale, mine kaarega mööda, väldi – aga ära tule mind maha tõmbama.
Buduaari sessioon kindlasti oli minu jaoks suur eneseületus, sest kuigi ma olin endaga jõudnud n.ö. rahusadamasse, siis täielikult randunud ma veel ei olnud. Paar nädalat enne sessiooni sattusin pesus suure peegli ette, mis näitas mind täispikkuses. Ma olin valmis sessiooni tühistama, sest ma ei näinud, sest ma kartsin, et ma ei ole piisav ja teen ennast lihtsalt lolliks. Aga ma tulin ja tegin, sest ma ikkagi tahtsin ise ka näha. Ma olin valmis riskima sellega, et ma ei näe, aga veel rohkem elevust tekitas mõte, et aga äkki ikkagi.
Sain aru, et mul on endaga rahu sõlmimiseni ikka veel pikk tee minna siis, kui ma toorfailid valikuks kätte sain, esimene reaktsioon ei olnud hea. Ja külm higi käis üle selja, sest ma tundsin, et ma ei näe, seda ei olegi. Aga juba kolmandal korral ma hakkasin nägema, nägema seda NAIST, seda rebel’it tüdrukut. Ja mulle meeldis 😊"
Ma jumaldan nende naistega vestlusi enne sessiooni kui teen neile meike ja soenguid. Pildiolijaga vestluses oli äge koht see, mis minusse nii tugevalt jäi - olen pikaaegses õnnelikus abielus, hulgi lapsi sünnitanud ja head karjääri teinud - kõik olemas, mida väga paljudel teistel elus sedasi pole. Tegelikult nii õnnelik naine kõiges, välja arvatud selles, et ei mahu kellegi teise raami.
Iga samm enesearengus, iga julge hetk, mis viib sind lähemale iseenda avastamisele, on väärt oma hirmu. Sest ilma riskita jääme tihti elama kellegi teise loodud raamidesse.
Ja mõnikord ongi suurim julgus just see: astuda samm ja lasta end näha, täpselt sellisena, nagu oled. Lubada endal kogeda elu, mitte lihtsalt jälgida seda kõrvalt ja vaadata kuidas teised elavad.
Sest lõpuks ongi küsimus vaid üks:
Kas sa julged elada?
Kas sa julged olla sina ise — täpselt sellisena, nagu oled?
