Kehahäbi on kummaline, samas ka huvitav asi, mis ei ela kehas endas, vaid meie peas. Need meie igapäevased sisemonoloogid, mis peeglisse vaadates ütlevad, et midagi me juures ei ole ikka nii nagu olema peaks, sest sa oled loonud oma peas kuvandi, millisena sa oleks ideaalne. Aga see kuvand ei ole saanud alguse sinu sisemusest, mis sa sinna loonud oled, vaid välisest maailmast, mida sa oma silmade nägemisega kogenud oled ning enda sees oma reaalsuseks loonud. Ehk siis tegelikkuses keha ise ei ole kunagi probleem, vaid probleem on see, kuidas me oleme õppinud seda vaatama.
Kui me võtaks maailmast ära peeglid ja peegeldused, kust me igapäevaselt ennast vaatame, siis ei oleks pooltki sellist enesekriitilisust enda suhtes, kui see, mida toodab peegeldusest oma vigasid otsides ning võrreldes maailmas sellega, mida me silmad igapäevaselt meediast ja mujalt tarbime teisi nähes. Meie psüühika iseendaga oleks palju tervem. Kehahäbi ei ole midagi, mis kaoks lihtsalt ära, vaid ta vajab ümber õppimist, uut kogemust, uut peegeldust ja uut tõde, mida endale sisestada.
Midagi, mis murrab selle vana mustri, mis on aastate jooksul meie sisse kasvanud. Ma näen ise seda muutust pildistamistel, kus pildid on peegelduseks uuest kogemusest ja iseenda nägemisest. Kus naised on nii kramplikult kinni olnud iseenda maha tegemisel, iseenda välimuse kritiseerimisel ja siis järsku vaatab piltidelt, et ma olen ju tegelikult ilus.
Kõik meie mõtted, millega me iseennast igapäevaselt toidame vaikselt ja järjepidevalt on läbi elu õpitud. Aga kõike on võimalik ümber õppida läbi uute kogemuste. Enamasti ollakse ennast progammeeritud rohkem asju negatiivsena nägema, kui positiivsena ja mõni inimene jääbki läbi elu raiuma seda negatiivset mõttemustrit aga see on inimese vaba tahe seda ka teha. Kui palju on neid inimesi, kes hommikul lähevad peegli ette ja vaatavad ennast meeldival ja positiivsel toonil iseendale midagi ette heitmata, vaid vaatavad ennast helguse ja headusega?
Iseenda nägemise ja aktsepteerimisega tulebki tegeleda, et saada üle sellest valehäbist iseenda keha suhtes. Mitte keegi teine ei muuda sinu iseenda nägemist ja mõttemaailma kui ainult sina ise. Ja uued kogemused nii olulised ja mina ise näen neid uusi kogemusi läbi pildistamiste aga sellest teine kord. Samas me ei saa kehahäbi lihtsalt ära mõelda, sest ta ei ole loogiline nähtus, vaid ta on emotsionaalne muster, mis on aastate jooksul meie sisse kasvanud. Muster, mis vajab teistsugust kogemust, et üldse hakata murenema. Ja mustrite ümberõppimine hakkab tihti läbi uute kogemuste.
