Kirjad minule!

Oi naised te olete ägedad ja te ise isegi ei tea seda. Suvel tuli mulle sisse kiri, mida lugema asusin. Kiri on asjalik ja selline aina sügavamaks minev ning inimene avab ennast mulle. Loen, mõtlen kaasa, olen kirja taga igati asjalik, mõistev, kaasa mõtlev ja seda tõsiselt võttev ja siis… tuleb koht, kus ma üksinda kodus olles pahvatasin südamest kõval häälel naerma nii, et pisarad voolasid silmist. See lihtsalt too hetk mõjus mulle nii koomilisena ja naljakana ja vallandas minus sellise reaktsiooni. Aga tema loal ka saate teie lugeda neid tema toredaid ridu ja kirju.


„Tere Kadri.

Vaadates ja lugedes Sinu blogi postitusi tekib vastupandamatu soov kõik ära rääkida. Kõik mis on ammu sügavale ära peidetud. Kõik mis teeb minust selle, kes ma olen praegu.

Alustan siis sellest. Minu sünnipäev oli kuu tagasi ja kuna mu elukaaslaseks on inimene, keda väga armastan, on ta siiski absoluutne vastand minule ...a-romantik. Seega on tal üli keeruline teha kingitusi. Otse küsimise tulemus on see, et me sooviks tulla koos Teie juurde fotoshuudile.


Ma olen imetlenud Teie pilte juba väga pikalt ja loomulikult neid naisi kellel kõigil on oma lugu. Lugu on vist minulgi. Ei midagi erilist aga siiski. Olen olnud terve elu "suur tüdruk ". Kui Sa arvad, et see tekitab minus ebakindlust siis ei, ma ei ole oma kehaga riius. Mu kõrval on alati olnud inimesed, kes pole sellest probleemi teinud. Nii pole see ka minule liiga suurt pinget tekitanud.


No nii, nüüd tuleb see, mis on minu ebakindluse tegelik tagamaa, mida keegi mitte keegi ei tea aga kohe kirjutan siia. Ma suudan endast alati vale mulje jätta. Kõlab tobedalt aga nii see on. Astun ruumi ja mõjun domineeriva, suure ja tugevana. Tegelikult olen ma täielik jänes, väike hall jänes, kes tahab sülle ja paid. Kes tahab olla õrn ja roosa ja isegi saamatu. Kõlan nagu lõhestunud isiksus.


Võibolla ongi need kaks poolt minus olemas. Võibolla ongi see mida ma tahaks üles leida, kas või korraks teada, et see ma olen ja see on ok.

Sooviks broneerida aega buduaari-akti piltide fotoshuudiks koos kaasaga.“


No see jänes noh :) :) :)


Vastasin ta päringule ja vastuseks sain esmasena lause: „Suur tänu vastamast ja tead kui ühel päeval sul puudub tahtmine pilte teha siis ilmselgelt saab Sinust imeline psühholoog. Lugesin su kirja mitu korda ja mõistsin, et see, miks kõik sinu piltidel nii erilised välja näevad, on just see, et sa kuulad ja leiad üles selle miski, isikliku ja erilise.“ Juba see vastus näitab inimese kohta, et no ei saa olla nii kuidas ta esimese kirjaga mulle kirjutas.


Oleks siis kogu lugu selle kirjaga ainult nii. Sellest kirjast tekkis mul kuidagi arusaam ja kujutelm, et tuleb nö. väga suure naisega pildistamine, mis ongi ok ja mu juures käivad igasugused naised. Olin siis teel pildistama ja maja otsimas ning juhtus olema selline koht, kus sama numbriga maju oli 4 tükki lihtsalt taga – 1, 2, 3 ja 4li. Ma ei teadnud millisesse minna ja hakkasin siis järjest minema, ise vaikselt kella vaadates ja juba muret tundes, et kell on kohe täpselt aeg mil pidin kohal olema ja austan alati teiste aega ning elu harva kui ma õigel ajal kohal ei ole. Kõigepealt vajutasin esimesel majal korteri numbrit kust mitte midagi ei vastatud. Nägin siis teise maja juures mingit neiut ka nuppe vajutamas ja läksin ruttu hüppasin ligi, et uurida, mis värk siin nende majadega on. Ta oli külla minemas ja ütles ka, et on jah segadusse ajav aga selsamal hetkel kuulen, et kuskilt keegi hõiskab mu nime. Keeran ringi ja kolmanda maja kolmanda korruse rõdult hakkab silma imekena eebenipuu värvi juustega kaunitar, kes mulle lehvitab. Teda nähes, majja sisenedes ja trepist ülespoole liikudes mõtlen omaette, mis jama ta mulle oma kirjaga ajas. Jõuan siis kohale ning astun korteri esikusse ja mul on vastas imekena üdini oma olemuselt naiselik naine. Vaatan teda ja ütlen naerdes: „Et misasja sa mulle kirjutasid, mingist suurest tüdrukust, kes jätab vale mulje ning on jänes ja ise oled nii ilus naine.“ Ning naersime.


Tõesti ta on tõsiselt naiselik naine mida paljudes naistes sellisel kujul olemaski pole, mis on imeline väärtus omaette ja kui ta ainult ise näeks ennast läbi minu pilgu. Ja siis ma mõtlen, et millisest momendist ta on hakanud mõtlema, et ta endast jätab vale mulje. Kust tuleb see minapilt, et astun ruumi ja mõjun domineeriva, suure ja tugevana. Ma ei usu elusees, et inimesed ruumist ära jooksevad või eemale tõmbuvad kui ta sisse astub sest ta on niivõrd armas, naiselik ja pehme (siinkohal sisemuselt hetkel mõelduna) naine, kes isegi polegi nii suur. Naine, kes on tegelikult sisemiselt täis vallatusi ja mängulusti ning isegi võib olla kergelt ulakas. Vähemalt mina nägin teda nii.


Jõudsime siis nüüd selleni, et eile tuli mulle peale talle piltide saatmist sisse kiri, mis on minu pildistamisajaloo esimene, kus naine julgeb üdini aus olla ning tunnistada oma sellist teistpidi rekatsiooni iseendale:


„Tere Kadri.

Ilmselgelt ei ole ma esimene ega ka viimane kes ei suuda valikut teha.

Pean ära mainima, et see insta pilt sai meie nädala vaadatuimaks pildiks. Küsimusele, kas vaatasid oli mõlemal vastus jah ja mitu korda. :);)


Nagu öeldud, polnud valik lihtsamate killast. Jagasime siis ära nii, et mina tegin esimese, mees teise ja siis koos kolmanda valiku. Vaatamata meie jõupingutustele jäi ikka kuus lisapilti.


Iseenesest on see huvitav. Huvitav just seepärast, et kui pildid kätte sain oli kriitikameel nii laes, et mulle vist ei meeldinud midagi. Ei nii hull ikka ei olnud aga jah, vaatasin ja panin kinni. Istusin ja arutasin iseendaga. Mõtlesin palju sinu sõnadele, et kui vähe me naised endast hoolime ja kui palju me end maha teeme. Kui hullult kriitilised oleme kõigi n.ö. ebastandartsetele, kaanepilti mitte sobivatele, vigadele. Vanus, kaal, kortsud, tselluliit jne.

Siis tuli see teine kord. Klaas head veini. Panin isegi küünlad põlema ja hea muusika:

https://www.youtube.com/watch?v=wbgRC3RDR4E


Vaatasin uuesti, jah ikka mitu korda

Tegin oma esimese valiku. Oma üllatuseks ei olnud valikus ühtegi pilti endast üksi. Veider, kas ma polegi siis endale oluline? Ja siis ta tuli, arusaamine. Ma ei vaadanud enam ennast, vaid seda emotsiooni. Kõik hakkas kuidagi paika loksuma. See oligi see mida tahtsin näha.


Imeline oma hirmudes. Oh kuidas tahaks, et vahest oleks lauasahtlis pakike enesekindlusega.


Sinu lehte külastavad vaid need, kes sinu pilte naudivad ja soovivad nii palju head. P.S olen siiralt tänulik, et see kohtumine ikkagi toimus ja tean, et ilmselgelt ei ole see ka viimane.


Loodan, et su päev ei kujunenud liiga kiireks ja said ka pühapäeva nautida.

Kõike ilusat ja häid ideid soovides.“


Vastasin siis talle samuti südamest, millele järgnes järgmine kiri, mis kirjast ma küll kõike seekord ära ei too, kuna on asju mis peavad ka peitu jääma aga killuke sellest emotsioonist:


„Tere Kadri.

Kui sul oleks kirik, siis sinna kogudusse kuuluksin hea meelega.


Sa isegi ei tea kui palju reaalsust su kiri minus tekitas.

See kõik on laustõsi mida ma ju ise ka tean aga nii hea on kui keegi selle mustvalgele toob. (loen seda ilmselt veel nii mõnelgi päeval)…“

Ja siis kui selle kirjaga tuli see kiriku lause, mis mind taas naerma ajas ja minu sisemus reageeris nii vastusena kirjaga talle esimesena lausega läks nii: „No see esimene lause oli eriti hea – silme ette tuli kohe „Oh, I will preach!“ like black people in their church.


“ Ning endale silme ette tuli, et noh mul ei oleks mingit probleemi päevapealt motivatsioonikõnelejaks hakata nagu Tony Robbins või mõni muu. Peaks vist mingi naisteürituse tegema ja naisi veidi raputama


No ja see jänes muidugi, mis oli selle loo ja kirja tähtsaim osa. Tal ilmselgelt olid olemas need jänkukõrvad ja need olid must to do…


Aga panete tähele kuidas te kõik olete hakanud mõtlema mu kirjutamiste peale, et teil ei ole lugu või et teie lugu pole midagi erilist. Te ajate mind naerma, kõigi lood on erilised, sest iga inimene on huvitav kui teda avastada ja julgeda avatult vaadata. Iga naine võib olla jumalanna kui tahab ja ise seda usub. Ei ma ei pea oma piltidega lugusid kirjutama ja paljud lood jäävad ka peitu kirjutamata ning kahjuks näitamata aga mulle meeldib anda edasi seda tunnet mida mina saan ja näen ning kui võimalus seda teha siis ma jagan seda maailma ka teiega läbi nende, kes seda teha lubavad.