Iga inimene maailmas on tulnud naise kehast ja ometi ei ole maailmas midagi, mida oleks nii palju kritiseeritud ja häbistatud. Liiga suur, liiga väike, liiga palju, liiga vähe.
Naise keha on korraga elu algus ja avalik arutelu. See on koht, kust kõik algab ja samal ajal midagi, mille üle tunnevad kõik end õigustatuna arvamust avaldama. Kuidas naise keha peaks välja nägema, kuidas käituma, millal olema vaikne ja millal nähtamatu. Keha, mis kannab elu, pannakse kandma ka süüd iseenda olemuse pärast.
Kui tihti näeme postitusi meeste kehade kohta? Nende kaalu, vananemise või „ebapiisavuse“ teemal? Ilu- ja kehastandardite aruteludes on fookuses peaaegu alati naised. Näiteks rinnad – naise rinnad on tehtud seksikuse sümboliks, samas kui paljas rind on häbiväärne. Mehe rind on aga lihtsalt rind. Ometi on naise rinnad loodud selleks, et toita last ja anda elu. Ja ikkagi pannakse naine tundma, et need pole õiged, piisavad või sobivad.
Meile õpetatakse varakult, et naise keha on projekt. Midagi, mida tuleb parandada, taltsutada, varjata või esitleda õigel viisil. Et tema väärtus sõltub vormist, mitte sisust - mida see keha on läbi elanud või suutnud. Et muutumine on ohtlik ja vananemine häbiväärne. Ometi on naise keha loodud muutuma - kasvama, avanema, kandma, sünnitama, paranema, elama. Andma aluse igaühe elule. Ilma naise kehata ei eksisteeriks meist kedagi aga selleks, et me eksisteeriks, peab ka naise keha muutuma.
Aga naise keha ongi loodud muutuma. Kasvama, avanema, kandma, sünnitama, paranema, elama. Ilma nende muutusteta ei oleks meist kedagi olemas. Selleks, et elu saaks jätkuda, peab naise keha muutuma ja ometi karistatakse teda selle eest hinnangute ja nõudmistega ning raami surumisega.
Naise keha, mis loob elu, on tehtud kandma jõudu, mitte süüd. See ei ole loodud mahtuma normidesse, vaid kandma kogemusi. Ta ei pea paluma luba eksisteerimiseks. Naise keha ei ole „enne ja pärast“ pilt ega kellegi teise pilk. See on mälu. See on vastupidavus. Iga arm, iga volt, iga korts, iga muutus räägib loost, mis väärib austust, mitte meeleheitlikku parandamist.
Võib-olla on aeg lõpetada küsimine, kas naise keha on piisav. Ja küsida hoopis, miks me arvasime, et meil on üldse õigus seda hinnata. Austus naise keha vastu ei ole kompliment, see on miinimum suhtumine. Ja võimalus olla oma kehas ilma häbita ei ole privileeg – see on sünniõigus.
