Kui ühe loo taga on teine lugu ja teise loo taga on kolmas lugu aga kõik lood ei ole alati jagamiseks aga siin on üks osa sellest kokkupuutest minuga. Üha enam jõuavad minu juurde emad ja tütred buduaarisessioonidele. Seekord oli nii, et esimesena tuli minu juurde ema, kes polnud ennast pildistatavaks pidanud 50 aastat ja tuli elu esimest korda fotograafi juurde üldse ning kohe buduaarisessioonile, et ka ennast avastada. See lugu on mul mingi aeg tagasi ka teile kirjutatud ning piltki näidatud, kui kena too ema tegelikult oli.
Aga siis tuli kätte hetk mil tütar minuga ühendust võttis. Vahest on tunne, et inimkehasse on pandud tegelikult inglid ja tema on üks neist lisaks veel sellele tema ilule. See on uskumatu milline mõni inimene oma olemuselt olla võib ja juba kui ta mulle kirjutas, tegi ta mulle nii sooja tunde. Mõned kohad tema kirjutatust enne sessiooni: „Mul ema juba pikalt räägib sellest mulle. Tal olid nii ilusad pildid.. me koos ahhetasime neid vaadates. Teil on ikka imeline "käsi", "pilk" või kuidas oleks sobiv öelda. Ma olen nii õnnelik, et sellise vahva pakkumise tegite, aitäh teile. Mul oli tõesti väga tõuget vaja, et laste kõrvalt end ka esiplaanile seada. Kasvõi üheks päevaks“.
Ja siis ta tuli, täpselt nagu ingel, nii õrn ja nii soe inimene, selline tunne, et kui ise jõulisem oleks teeks ta katki. Tegin siis meiki-soengut talle enne sessiooni ja oli aega nagu ikka see 1,5 tundi meil jutustada. Ja sealt hargnesid lahti need erinevad lood üksteise taga. Aga mäletan, et ta rääkis oma pilgu läbi ema emotsioonist ja kogemusest ning ütles, et kui emaga olid ema pilte vaadanud siis ema oli öelnud ikka imestusega: „See olen mina piltidel“. Jutustasime siis ja rääkisime elu erinevatest tahkudest ja tema oli see, kes ütles kui hakkasime ilusaks tegemisega valmis saama: „Milleks vaja naistel konstellatsiooni minna, et parem tulgu sinu juurde ja ma saadan kõik naised sinu juurde, sest siit saab kordades rohkem.“ Ja me polnud veel pildistamagi asunud. 😊
Asusime siis pildistama ja minu pilgu läbi on tegemist ikka võrratult kauni naisega. Aga ikka see on uskumatu kuidas naised endas ei ole osanud seda ilu omaks võtta ja aru saada, et nad tõesti on ilusad. Minu jaoks on ta sellise välimusega, kes sobiks modelliks, sest tal on sellist tugevat ja jõulist teistsugust ilu mis on nii äge ja unikaalne. Ning see tema hammastega naeratus, kui ilus see on aga ka tema oli endale pähe istutatnud arusaama, et tal pole ilus laia naeratusega naerda ja kui vaatate neid pilte siis tekib ilmselt ka teil küsimus - misasja? Ja nii need naised endale ise mõtteid pähe istutavad.
Aga arvates, et pildid kätte toimetatud ja mingi aeg vaikus olnud, potsatab ühtäkki mu postkasti kiri: „ Peale seda, kui saatsid mulle pildid, olen neid igapäev mitu x päevas imetlenud.. algusest lõpuni ja lõpust algusesse. Ja kohati ei suuda siiani uskuda, et see olen mina nendel piltidel. Mul on neid pilte vaadates tõeline sisemine arutelu, mõistmaks, kuidas on see võimalik. Kas ma pole osanud end õigesti vaadata; kas ma pole kunagi üritanud vaadata end sellise pilguga, et mis minus on sellist, mida teistes pole; kas ma üldse olen kunagi olnud hetkes ja vaadanud (ja imetlenud) enda erilisust või olen ma päriselt koguaeg võrrelnud ja mõõtnud end ühiskonna üldise mõõdupuuga. Ma olen kõrvust tõstetud ja teisalt ka nii segaduses. Sinu sessioon oli kuidagi väga elumuutev. Mingisugune pusletükk minus hakkas enda kohta leidma, et jälle terviklikuma (ja tervislikuma) minapildini jõuda. Ma võiksin igapäev Sulle kirjutada, kui tänulik olen ma sinuga kohtumise eest. Tea, et ma olen kogu elu selle kogemuse eest tänulik ja see aitab mul jälle liikuda sammu võrra edasi enda erilisuse
avastamisel ja teadlikustamisel. Kõike head Sulle, Kadri! Me kindlasti kohtume veel kunagi “. Ja kui mult küsitakse, et kuidas sa oma tassi täidad siis need on need hetked, kus mu tass ajab üle ääre ja ma olen südamepõhjani liigutatud ja tänulik, et ma olen saanud inimesele midagi anda. Loen ja pisargi võib silmanurka tulla.
Mina aga küsisin: „Kas ma sinust miskit näidata võiks?“. Sain vastuseks: „Jaa, absoluutselt! Ma olen väga rahul nende piltidega, luban kasvõi kõiki näidata. Mul on heameel, kui keegi ehk läbi minu kirja leiab tee Sinu juurde. See on ikka vägev kogemus ja tore oli tutvuda iseendas sellise poolega, mille olemasolust ei teadnud..“ Kirjutasin vastu, et jaa sellised asjad julgustavad teisigi ning temalt taas vastu: „Just. Ja tegelikult ikka vägevad naised, et julgevad tulla buduaari sessioonile, ise samal ajal kaheldes endas ja oma kehas. Nagu pea ees vette. Vägev igaljuhul !“
