Lugu sellest kuidas peale pikki kirjavahetusi ning lõpuks ka pildistamist klient kirjutab sulle, et ta armastab sind. See on üks võte buduaarisessioonilt, kus ma arvan, et tegu oli siiani minu kõige kartlikuma kliendiga, kel oli hirm nagu hambaarsti juurde minnes ning kui asi tehtud sai, siis oleks nagu Kilimandjaro mäe vallutanud ja saanud tiivad😊. Samas nii tore on, et aina rohkem tuleb naisi minu juurde, kes on lugenud siin minu selle aasta postitusi ning räägivad, et need lood nii inspireerivad ja julgustavad, et hakkavad ise ka ennast teise pilguga peeglist vaatama.

Aga selle pildi juurde tagasi, siis see lugu sai alguse jaanuaris, kui mulle postkasti saabus kiri: „Tunnen huvi selle kardetud buduaari sessiooni vastu. Tegelikult olen viimane aasta otsa mõelnud, et peaks ära tegema või kui see nüüd erakordne ei ole siis pigem on teiselt poolt tungivalt soovitud. Olen siiani kõrvale puigelnud ja vabandusi leidnud ja ka ettekäändeid. 

:) nüüd siis võtsin südame rindu ja mõtlesin, et siiski võtan ühendust. Kord elus võiks ju midagi sellist ka proovida ning vanust ka juba tsipa üle 35. Minu küsimus oleks, et kuidas saaks aega broneerida nii, et pildid oleksid käes aprilli alguseks. Teen siis nii palavalt soovitud sünnipäeva kingituse! Mine tea ehk käib endalgi mingi krõks seest läbi ja ei olegi ülekaaluline, jne. näen end ka veidi teise nurga alt. Muutun enesekindlamaks ;)

Lisaks sellele esimesele kirjale sain ma märtsi alguseni pea paarkümmend kirja, mille sisust mõned laused siia: „See on tegelt päris eneseületus.“ „Oled sa muidu hästi häbeliku kliendiga varem pildistanud? Ma arvan et põnevus saab häbelikkusest võitu :)“, „Tead, mul on tekkinud ausalt endal ka huvi sellise sessiooni vastu. Võibolla polegi paha mõte! Ausalt iseenesest juba sinule kirjutamine oli suur eneseületus.“ „Mälestuseks aga no selliseid erilisi pilte ma pole küll kunagi teinud isegi mitte ise või endale vmt. siin tundub küll, et tekib kramp ja närv läheb püsti. Kaotada pole igal juhul midagi.“ Lisaks kahtlused juurde, kas julgeks teha pildid kohe, ei teeme pildid märtsis, lükkaks pildistamise ikka juuni kuusse, et oleks aega end koguda, kuid siis ikka võttis kätte ja tegi ootamatult stuudiobroneeringu märtsisse ära.

Vahepeal jõudis kätte pildistamisnädal ning kolmapäeval saabus kiri, et kas me pühapäevast sessiooni edasi ikka saaks lükata. Nii suur hirm tuli tal sisse aga kuna ma ei jõudnud kohe kirjale vastata, siis õnneks oli juba uus kiri tulnud, et ei teeme ikka ära 😊. Jõudis kätte pildistamispäev ja mina olin juba ise ka hirmul, et milline naine see minu juurde tuleb, et ta nii hirmsasti mind kaameraga kardab, sest näha oli, et hingeliselt inimene elas seda läbi. Mul jäi kirjadest mulje, et seekord on klient minu suuremate naiste kollektsioonist ning siis saabus üks kleenuke naisterahvas stuudiosse ja ma ausalt mõõtsin pealaest jalatallani, et kus need suuremad lopsakad naiselikud vormid on 😊. Ma olin nii üllatunud taaskord sellest minapildist. Samas nagu ma ka varem kirjutanud olen, siis me naised ei oska ennast ise näha ja jaanuaris kirjutasin sellest enda peeglisse vaatamise ja enesearmastuse loo. Ja nii nagu paljud teised, siis ka see klient nägi ennast muudmoodi, kui mina teda. Igatahes närvi rahustasime esialgu meigi ja soengu tegemisega ning siis tõmbasime siis ka selle hamba välja. Silmnähtavalt oli näha, et taas peale sessiooni oli meel rõõmsam ja naine oli saanud tiivad.

Peale sessiooni pilte oodates aga tulid juba teise sisuga kirjad: „Ma tundsin end küll väga naiselikuna. Siiamaani käin pilvedel. Ei, ma ei kahetse, et järele andsin“. „Ma käin alates pühapäevast meeter jagu maast kõrgemal. Poleks uskunud, et minust võib nii ilusaid pilte teha. Isegi ilma igasuguse töötluseta, et nii nagu olen. See nagu omamoodi teraapia. Võrratu kogemus! Aitäh!!!“. „Tead Kadri, ma olen peale seda sessiooni oma välimusega palju leebemaks muutunud. Seda juttu, et ma olen paks vmt. ei tulegi enam niisama lihtsalt üle huulte. Pigem teen komplimente endale. Isegi ei pea sundima end selleks. Alguses on tunne nagu läheks hambaarsti juurde aga tegelt asi ei ole üldse nii hull.

Ja viimane kiri, kui pildid teele läksid: „Nii-ii ilusad pildid. Võttis põlved nõrgaks, hea et bussis istusin. Vau-vau-!! Ei kahetse!! Miks ma niikaua venitasin ?! Armastan sind ja kallistan!!“

Enter a Heading

This is a paragraph. Click edit and enter your own text. You can make changes like making the text bold, underline or italic. This is a great place for you to tell your clients more about your story and to describe the type of photographer you are. You can come back at any time to make more changes.