See lugu on naisest aga mitte ühest, vaid mitmest erinevast, kelle lugu on samasugune. Lood, mida ma olen aastate jooksul kuulnud, kaasa elanud ja naised, keda olen oma pildistamistega toetanud. Ma kuulen neid lugusid siis, kui teen enne sessiooni meike ja soenguid, kui mul on aega naisega vestelda ja kuulata või kui osad naised on minu juures juba mitmendat korda pildistamas ning räägivad, mis elus peale pildistamist toimus. Mõni aga kirjutab mulle hiljem.
Naised kellest räägin, on kogenud lapsepõlvest pärit mustreid ja kogemusi, mis mõjutavad nende ülejäänud elu suhteid ja enesehinnangut. Tihti need peresuhted, mis juba kasvades pole terved ning täiskasvanuna ollakse programmeritud käima nendest saadud mustrites. Mõned on jäänud elus ilma armastusest või tõmmates täiskasvanuna ligi suhteid ja inimesi, mis neid maatasa teevad. Aastatega olen kuulnud palju karme kogemusi suhetest, kus on olnud nii vaimset kui füüsilist vägivalda.
Need naised on tulnud buduaarisessioonile, et tõsta end üles, muuta enesehinnangut ja hakata uskuma, et ka nemad on tõeliselt ilusad. Tihti on see osa paranemise protsessist. Nagu ma ikka räägin, et buduaarifotod ei ole pelgalt kaunid pildid naisest – need on teraapia. Seal ei ole midagi pistmist seksikusega või kui peenike ja vormis keegi välja paistab, vaid iseenda vastu võtmine sellena, kes ollakse ning tegelemine minapildiga.
Mõnikord tundub see pildistamine neile naistele uskumatuna, sest nad pole kunagi saanud ennast sellisena kogeda. Neil ei ole lastud uskuda, et ka nemad on ilusad. Neid on pandud uksuma, et nad pole midagi väärt, nad pole ilusad ja keegi peale selle ühe "haige" partneri, neid tegelikult ei tahagi. See vaimne vägivald, mis on saatnud neid naisi iga päev läbi sõnade, mida neile räägitud on - sa oled kole, sa oled paks (isegi kui naine on imepeenike), sa oled lits, keegi ei taha sind, sa oled väärtusetu, minu asi on sind maatasa teha, et sa areneksid jne. jne. ja olen kuulnud hullematki.
Kui nad on minu juures ennast enne pildistamist ilusaks teinud, buduaarisessiooni jaoks ning nad on ära minnes saanud pildistamiselt nagu tiivad, sest nad on kogenud midagi, mida nad pole uskunud kogevat või nägevat. Kui sa oled koguaeg elanud teadmisega, et sina sa pole ilus aga järsku sa näed, et oled ikka küll - see on ülivõimas hetk mida pealt näha. Osad naised on pildistamise ajal veel neis suhetes olnud ja koju jõudes aga on seda naist oodanud hoopis mõnitamine ja alla tõmbamine, üle külvates lausetega, mis püüavad naise enesehinnangut murda. Aga on neid uskumatuid lugusid, kus buduaarisessioon on andud nii tugeva tõuke ja toimunud see mingisugune krõks, et naises on tekkinud teadmine: ka tema on väärt, ka tema on ilus. Kõrvalt on talle aastate jooksul kinnitatud vastupidist aga enda nägemine ja kogemine on pannud ennast väärtustama, enda eest seisma ja ennast teistmoodi nägema. Mõni on öelnud: „Tead, ma olen avastanud, et ma olen nii äge naine.“.
Need lood on aga eriti võimsad siis kui ma kuulen, et tänu saadud kogemusele ja enda nägemisele on nad muutnud oma elu ja astunud välja sealt ebatervest suhtest. Ja need on minu töö kõige võimsamad hetked ja teadmised, et ma olen omal moel saanud kedagi aidata läbi iseenda nägemise ja kogemise. Samasuguseid lugusid olen näinud ja kuulnud mitmelt naiselt: kuidas nad pärast sessioone avastavad oma väe, kuidas nad suhetes piirjooni tõmbavad ja kuidas nad lõpuks iseenda eest seisavad, sest ka nemad on väärt paremat elu. Kuidas nad on nutnud oma pilte nähes ja olen ka nutnud mina neist lugudest kuuldes. Aga on ka lugusid, et mõni jääb oma mustritesse kinni terveks eluks, mõni õpib neist väljumist.
Minu jaoks on see alati midagi enamat kui lihtsalt pildistamine – see on kohtumine hinge tasandil. Kui naine mu stuudiosse astub, siis ta ei too kaasa ainult riideid, vaid ka oma loo. Minu roll on see lugu vastu võtta ja aidata tal end näha uues valguses.
Neid lugusid on palju ja muidugi kõike ma kõigilt ei kuule ka. Vahel on need peidetud vaikuse taha, vahel naeratuse sisse, kuid nende sisu on sama: soov olla armastatud, nähtud ja väärtustatud.
