Me kipume ootama, et teised inimesed näeksid meis väärtust, toetaksid meid ja armastaksid meid tingimusteta. Ootame, et nad hoiaksid, mõistaksid ja näeksid meie headust isegi siis, kui me ise seda ei näe. Siin aga peitubki üks valus tõde, et kui sa ennast ei armasta, seda kes sa oled, siis miks sa eeldad, et teised inimesed peavad armastama sind sellena, kes sa oled?
Kui sa ennast ei väärtusta, hakkad sa otsima kinnitust väljastpoolt. Sa loodad, et keegi teine täidab tühimiku, mida ainult sina ise saad täita. Aga ükski inimene ei suuda olla sinu jaoks päike, kui sa ise endale varju tekitad. Keegi teine ei pea sind parandama, see on sinu enda töö mida tuleb iseendaga teha. Ka mina ei suuda panna kedagi ennast armastama läbi oma piltide aga ma saan toeks olla iseenda leidmisel ja vastu võtmisel. Ma tean, et vahest tullakse mu kaamera ette ka ootusega, et mina teen imesid aga see miski ei sõltu tegelikult minust, vaid kõik on kinni sinu sisemuses ja töös iseendaga ning julguses endaga tegeleda.
Ma ikka esitan alati selle küsimuse, et kui sa ennast ei armasta siis miks peab sind armastama sinu kaaslane või teised? Kui sa oma kaaslasele igapäevaselt sisestad, et sa pole piisav, et sa pole ilus ja kõike muud, siis miks sa eeldad, et su kaaslane peab jätkuvalt vaatama sind armastavate kutsika silmadega, kui sa igapäevaselt sisestad talle seda oma negatiivset minapilti ning iseendaga rahulolematust. Sinu kaaslane ei pea tööd tegema sinuga, et sina ennast paremini tunneks, vaid sina ise pead seda tegema. Sinu kaaslane ega ka teised ei pea püsima sinu kõrval kui sa igapäevaselt teed tööd selle nimel, et tõestada teistele, kui ebapiisav sa iseendana oled. Sina ju tahad ka kaaslases ja teistes ennast ümbritsevates inimestes näha positiivset ja säravat ning ennast armastavat inimest, miks sa arvad, et teised ei taha ka enda kõrvale sellist inimest?
Enesearmastus on sisemine turvatunne, mis ütleb, et mina olen piisav. See on oskus olla enda vastu aus ja toetav ning see on julgus seista enda eest. Ja mis kõige olulisem siis see on alus, millele kõik teised suhted meie elus tegelikult toetuvad. Kui sa ennast armastad, siis see kiirgab välja sinust ka teistele sest see on nähtamatu, kuid tuntav energia. Inimesed tajuvad seda ja tunnevad, et sa oled rahus iseendaga. Nad näevad, et sa ei vaja armastust selleks, et olla terve, vaid sa valid seda jagada, sest sul on seda üle. Enesearmastus muudab suhteid. See muudab valikuid. See muudab seda, kuidas sa maailma koged. Ja mis kõige ilusam, see annab teistele loa teha sama. Kui sina näitad, et on okei olla inimene oma nö. vigadega, siis teised julgevad samuti olla päris.
Sageli ei mõisteta, et enesearmastus ei ole midagi, mis tekib üleöö. See on protsess, mis nõuab tähelepanu, ausust ja vahel ka valusaid peegeldusi. Me oleme harjunud keskenduma sellele, mida teised meist arvavad, kuid palju harvem küsime endalt, mida meie ise endast arvame. Just see sisemine dialoog kujundab meie enesetunnet kõige rohkem. Ennast armastada tähendab lubada endal olla inimene, kõigi oma tugevuste ja nõrkustega. See tähendab märgata, kui karmilt me endaga räägime ja õppida seda ümber pöörama. See tähendab ka seda, et me ei pane oma väärtust teiste inimeste kätesse, vaid võtame selle tagasi enda kätte.
Sageli arvatakse, et enesearmastus on midagi suurt ja dramaatilist, kuid tegelikult algab see väikestest igapäevastest valikutest. Sellest, kuidas sa endaga räägid. Sellest, kas sa lubad endal puhata ja sellest, kas sa ütled “ei”, kui su keha ja meel seda vajavad. Sellest, kas sa julged tunnistada, et oled väärt head, isegi siis, kui su sisemine kriitik sosistab vastupidist. Enesearmastus ei ole täiuslikkus. See on kohalolu. See on valmidus end kuulata. See on julgus kasvada. Ja see on teadmine, et sa oled väärt armastust, mitte sellepärast, et keegi teine seda ütleb, vaid sellepärast, et sa ise seda tunned.
