Sellest naiste ülikriitilisusest iseenda suhtes. Mulle väga meeldib täna ilmunud artikkel dr. Siim Simmoga, Eesti Naine ajakirjas, kes puutub selle teemaga plastikakirurgina kõige otsesemalt igapäevaselt kokku. Seal ta sõnab nii hästi, kuidas naine lahterdab ennast ära ja annab igale osale hinde. Mõeldes koguaeg kuidas oleks parem versioon endast. Ja juurde lisab selle tõe, et ükski mees ei vaata naist sellisel moel, et ta jagaks naise tükkideks. Ja isegi kui peaaegu kõik on ideaalne ja mingi üks osa millega rahul ei ole siis peab ta ennast ikka koledaks ja et see on naiste suur õnnetus. Soovitan seda artiklit lugema minna. Eriti meeldis ka see osa, et ta saadab igapäevaselt naisi ka tagasi öeldes, et neil pole seda vaja. Mine selle raha eest parem mehega reisile. Seal artiklis on päris häid tõdesid. Ka minu juurde on jõudnud dr. Simmo käe alt läbi käinud naisi.
Fotograafina, kes pildistab naisi ja nende kehasid, puutun täpselt samamoodi igapäevaselt silmitsi naiste ebakindlusega. Kuidas naine on võimeline midagi täiesti olematut endas muutma suureks probleemiks, mida keegi teine ei näe ja millest keegi teine aru ei saa. Pildistasin siin just üht naist, keda olen ise tundnud oma paarkümmend aastat ning tuli mu juurde portreepilte tegema. Ja siis tuli kohe automaatselt sealt see ebakindlus välja, kuidas tema arvab, et mida tema näos viga on ja mis talle enda juures ei meeldi. Ma olen inimest nii pikalt tundud ja ma pole mitte kunagi vaadanud või aru saanud, et tal oleks midagi viga. Jummalasta kena naine on ja pildid ka ilusad. Ma olen sellest palju kirjutanud, et kui naine pildistama tuleb ja mulle alguses meigitooli istub siis tuleb sealt koheselt kõik ebakindlus välja ja hinge tõmbamata pahvatavad nad välja, mis neile enda juures ei meeldi. Ja kuidas mina vaatan, et järjekordne piltilus naine näeb tonti seal, kus seda pole.
Ma ikka ise mõtlen, et miks naine vabatahtlikult tahab ise kannatada ja ennast iseenda jaoks koledaks muuta või koledana näha. Mõelge selle peale, kui absurdne see tegelikult on. Sa vabatahtlikult tahad ise kannatada ja ennast inetuna näha ja seda kõike enda jaoks võimendada. Teised inimesed näevad sind sellisena nagu oled ja mitte keegi ei heida sulle ette, milline sa sulle antud geenidega oled. Kui sa enda vastu nii kriitiline oled ja veidi mõtled siis sa ei käi teistes inimestes vigu otsimas, et mida tal kõik viga on - milline ta nina on, millised silmad, milline suu, millised kõrvad või hoopis põsed ja sa ei mõtle, et kuidas see inimene oleks veel parem kui ta nüüd läheks ja lõikaks ennast teistsuguseks. Sa võtad teist inimest täpselt sellisena nagu ta on ja ka teised võtavad sind samamoodi.
Miks sa ei vaata, mis sinus ilusat on? Millega sa enda juures rahul oled ja mis sulle meeldib. Viia oma tähelepanu positiivse peale, mis sinus endas kõik hea on. Tõsta ennast ise üles ja kiita ennast. Kui ma praegu mõtlen, siis pole vist olnud ühtegi naist, kes oleks tulnud ja öelnud positiivsena, mis talle kõik enda juures meeldib. Ikka on see mis ei meeldi või omast arust viga on. Ma kirjutasin kunagi jutu ja soovitasin proovida ennast positiivses mõttes vaadata ja teha iseendaga eksperiment läbi ja seda saab lugeda siit: https://www.kadripurje.com/.../naine-vaata-ennast-peeglist/
Nii nagu toredad inimesed muutuvad meie jaoks ilusamaks, kehtib ka meie endi suhtes, kui suhtuda iseendasse positiivselt ja leebemalt. Kui sa igapäevaselt süvened sinna negatiivsusesse siis sa ei olegi suuteline ennast aktsepteerima ja vastu võtma. Päris õudne on ju igapäevaselt elada vabatahtlikult teadmisega, mis iseendale loodud, et ma ei ole ilus. Ja üldse mis asi see ilu on? Palju ilusam on olla olemas iseendana iseenda eneskindlusega.
