Kuidas visata oma elu ära.
Elada maailmas, kus igapäevaselt võrrelda ennast teistega ning iga päev panna aur ja energia sellesse mõttemustrisse. Aga sina ei ole nemad. Sina oled sina. Sina oled oma taustaga unikaalne.
Ja ometi tundub nii lihtne unustada. Avad hommikul telefoni ja enne kui oled voodistki tõusnud, oled juba kellegi teise elu sisse astunud. Keegi on edukam. Keegi on ilusam. Keegi jõudis varem. Keegi teab täpselt, mida ta teeb. Ja sina, sina justkui oled alati sammu võrra maas. Nii algabki elu vaikselt ära viskamine. Mitte ühe suure otsusega, vaid sadade väikeste mõtetega. Mõtetega, mis ütlevad, et sa pole piisav. Et peaksid olema keegi teine. Et sinu tempo on vale, sinu valikud on kahtlased ja sinu unistused võib-olla natuke piinlikud.
Sa hakkad elama teiste mõõdupuu järgi. Sead eesmärke, mida sa tegelikult ei taha, aga mis näevad väljastpoolt õiged välja. Surud alla selle, mis sind päriselt huvitab, sest see ei tundu piisavalt “tõsine”. Sa kuulad teisi, sest nemad teavad, kuidas sina elama pead. Naerad, kui tegelikult tahaksid vaikida. Pingutad, kui keha ja pea ütlevad, et aitab. Ja kõige kummalisem on see, et keegi ei käsi sul nii elada. See on vabatahtlik vangla. Sina ise hoiad ust kinni.
Võrdlemine on salakaval. Alguses tundub see motiveeriv. “Vaata, nemad suudavad, järelikult saan mina ka”. Aga üsna ruttu muutub see mürgiks. Sest sa ei näe tervet pilti. Sa näed kellegi tulemusi, mitte tema kahtlusi ega läbikukkumisi. Sa võid näha fassaadi aga tõeline sisu jääb peitu ehk sa näed lõpptulemust, mitte teekonda. Ja siis sa võrdled oma telgitaguseid kellegi teise lavaga.
Vahepeal tasub endalt küsida: kelle elu ma tegelikult elan? Kas see, kuhu ma liigun, on minu soov või lihtsalt hirm maha jääda?
Sest elu ei lähe katki siis, kui sa omast arust eksid. Elu läheb katki siis, kui sa lõpetad enda kuulamise. Kui sa lükkad pidevalt edasi selle, mis on sinu jaoks oluline, sest “praegu pole õige aeg”. Kui sa ootad päeva, mil tunned end lõpuks piisavana, et alustada.
Tõde on ebamugav: see päev ei pruugi kunagi tulla. Piisavaks ei saada mitte kunagi enne, kui otsustad, et sa juba oled.
Sa ei pea olema kõige targem, kõige julgem ega kõige edukam. Ka teised pole seda. Sa pead olema aus enda vastu. Oma soovide suhtes. Oma väsimuse suhtes. Ka oma hirmude suhtes. Võib-olla ei visata elu ära suure draamaga. Võib-olla visatakse see ära vaikselt, scrollides, võrreldes ja oodates, et keegi ütleks, et nüüd on sinu kord elada. Aga keegi ei tule seda ütlema. See otsus tuleb teha ise.
