Eile oli fotograafia maailmas kurb päev kui lahkus legendaarne ja maailma üks saksa päritolu tippfotograaf Peter Lindbergh. Olen teda aastaid jälginud ja mind on tema tööd hingeliselt väga puudutanud, sest see on see mis kõnetab. Peter oli fotograaf, kes pildistas naisi sellena, kes nad on – ilma meigita ja naturaalselt ning ta oli tuntud oma töödega ka selle poolest, et ta ei töödelnud oma pilte ehk ta ei muutnud naisi oma piltidel ning tema üks stiil oli mustvalged pildid. Tema kaamera ees on käinud nii palju maailma tipp näitlejaid ja modelle kui ka kõiki muid inimesi keda ta on naturaalselt pildistanud nende kortsude ja eripäradega. Peterit peetakse ka üheks supermodellide ajastu algatajaks 80ndatel kus tema tööde läbi said maailma tippmodellid tuule tiibadesse.
Peteri arusaam oli, et naised tuleb vabastada nende nooruse terrorist ja ideaalne olemisest. Ta tahtis, et tema pildid on tõde. Naised muutuvad ajas ning seda näidata päriselt koos nende muutustega nende näos ja kehas. Vahest ta isegi pildistamise ajal ei öelnud midagi ning ei suunanud inimest poseerima vaid olema tema ise loomulikuna püüdes pildile saada tema päris olemust. Tema piltide juures oli tähtis see, kes sina oled ning et pildid näitaksid sinu hinge. Maailma tuntuimad näitlejad armastasid tema tööd ning nendel oli au olla tema piltidel päriselt sellena, kes nad oma olemuses on sest muidu moe-filmistööstus soovib näidata inimesi perfektsena.
Minu jaoks Peter töötas vastu maailma arusaamale perfektsionismist ning sellele võlts ilule mida luua püütakse või välja näidata soovitakse. Aastakümneid tagasi üks tuntud ajakiri lükkas Peteri töö tagasi, kus pildil olid modellid naturaalsena ning pilt järel töötlemata, mille too ajakirja peatoimetaja tagasi lükkas öeldes, et see pole ilus, kuid mitu kuud hiljem leidis Peteri üles üks teine alustav ajakiri, kes selle enda esikaaneks võttis.
Nagu ka mina olen teile kirjutanud, et ma soovin tegelikult näha naise enda tegelikku ilu oma piltidel ning enda aktsepteerimist sellena, kes me oleme. Julgeda olla oma eripäradega mina ise. See on julgus eristuda ning mitte olla see ideaalne hall mass.
Juurde ka üks minu pilt, mis kõnetabki mind ennast oma olemusega naturaalsest töötlemata ilust. Ise aga jään ootama, et ehk ükspäev jõuab ka Peter Lindbergi tööde näitus ka minu uude lemmik fotokunsti keskussesse Fotografiska meie omas kodulinnas. Kunagi Rootsis on see olnud kui näitus on rääkinud eelmise sajandi moe arengust aga ehk tuleb kunagi ka täitsa tema enda näitus.
