Julge unistada ja su unistused saavad teoks. Üle-eelmine suvi nägin ma Lead esinemas Mähe kohvikute päeval, mida ma üles pildistasin. Ta oli end Padriku elurajoonis ühele terrassile sisse seadnud ja tegi seal oma muusikat. Ma vaikselt pildistasin ja filmisin teda. Too hetk kogu oma olemusega oli ta selles hetkes lihtsalt nii võrratult eriline ja ilus. Ma seisin ja vaatasin ning oma sisimas ma mõtlesin, et ma tahaks teda pildistada, et astuks ligi ja ütleks, et kas sa tuleksid mu kaamera ette aga ma ei teinud seda. Ju ma polnud too hetk veel selleks ise valmis aga see tunne jäi nii tugevalt mu sisse. Ma olin ka varasemalt Lea raamatu läbi lugenud, kus ta rääkis oma võitlusest vähiga ja too hetk ma poleks osanud mõeldagi, et me teed mingi hetk ristuvad.
Aga unistused saavad teoks ja ju ajapikku pidid mingid asjad minu sees settima ja saama oma tähenduse ning eesmärgi, et asi saaks täiuslik nii nagu ma soovin ning milles oleks oma hing ja elu sees. Eile oli Lea sünnipäev ning ta võttis päeva selleks, et minuga pildistada ning teha ja luua midagi erilist just sellel päeval. Kui me sügisel messengeri lives järsku rääkima hakkasime, unustasime me rääkima ja südamest naerma endeid 2,5 tunniks ja ilmselt oleks me seda tegema jäänudki. Leaga võibki tegelikult rääkima jäädagi, sest me mõlemad oleme avatud suhtlejad ja ilmselt me jutul lõppu ei tulekski. Eilne päev kujunes ka nii, et läksin Leale koju külla ja sõrmenipsust oli meil läinud 7,5h koos mõnusat kulgemist, kus oli meiega ka üks Lea sõbranna, kes soovis seda protsessi näha, olles vaikselt ise hobifotograaf ning kes on minu töid siin ka jälginud ning teadis mind läbi minu tööde ja juttude.
Aga see mida te siin pildil näete on eriline.. Ma tahtsin Lead pildistada teda oma kodus, oma turvatsoonis ja keskkonnas ning üles võtta teda sellisena nagu ta on, ilma meigita, päriselt ja ausalt. Kuigi Lea on läbinud oma võitluse vähiga ning kaotanud kulme kui ripsmeid siis on tal millalgi lastud teha püsikulmud ning lasknud ka panna mõned ripsmetutikud aga muidu ma võtsin teda üles tema ausas olekus, sellisena nagu ta on ehk tema näo alastuses, kus ma tahan, et ta piltidele jääb kõigega, mis päriselt tema näos on. Asi mis nõuab igalt naiselt julgust vaadata endale piltidel otsa ilma ilustamata ja meikimata ja töötlemata või imelikke noorendusfiltreid kasutamata.
Ma arvan, et Lea on minu kaamera ees olnud naine, kes on iga järgmine hetk teist nägu. See on täiesti müstiline kuidas ta iga hetk muutub ja ükski nägu ega pilt pole samasugune. Ja kuna ma tahtsin saada ehedat teda siis ma pildistasin enamus aega juhendamata ja lasin tal olla lihtsalt tema ise, omas mahlas, surumata teda kuhugi, kuhu ta sobitunud poleks. Lea on nagu päike hallis argipäevas olles järgmine hetk nagu väike laps kommpoes, temast voolab üle ääre tohutut energiat ning ta on loodud särama erksa tähena taevas. Ja ma sain selle aja jooksul näha temas nii palju külgi – lakkavat naeru, mis muutus järgmine hetk malbeks naeratuseks, kust koorus välja tõsidus, mis järgmine hetk muutus pisarateks. Meil käis taustal muusika, mida Lea kuulab ja vastavalt sellele kuidas see teda kõnetas muutus ta ka ise. Kui tulid tema enda laulud siis ta hakkas tohutult naerma, kui tulid kellegi laulud, mis teda sügaval hinges puudutas, sain ma piltidele tema hingest välja tulevaid pisaraid.
Leal nagu meil kõigil on oma teekond käia ning omad kogemused sel teekonnal saada. Tema juurde tuli vähk omal kujul ja ju see oli millekski elus vajalik. Aga mida ta mulle pildistamise ajal ütles, et talle oli vaja seda kogemust elus, et hakata ennast ilusana nägema ja selleks ka see vähk tema juurde tuli. Ja see tegelikult on nii huvitav ja olen seda ennegi tähele pannud, et selline karm haigus ja sellest välja tulemine muudab naiste minapilti. Esmasena kaob ära see meeletu ilu poole püüdlemine ja esmajärgus saab tähtsaks elus püsimine. Hakatakse ennast nägema hoopis uuema pilguga ning iseenda välimuse nägemine saab uue tähenduse ning tihti armastus iseenda suhtes kasvab ja muututakse ka välise ilu taotlemise puhul enda vastu hoopis leebemaks. Sellised haigused panevad ennast armastama ja nägema ka ilu seal kus seda varem endas ei nähtud.
Miks ma niimoodi pildistada tahtsin on minu jaoks suurem tähendus. Naised kannavad igapäevaselt maski ja me paneme selle maski enamasti ette kui me kodust välja läheme. Eriti naised kes on tuntumad kui teised ning ka keda igatpidi fotodel presenteeritakse tugeva meigikihi taga. Me astume uksest välja teise inimesena, kui see mida me oleme kodus oma turvatsoonis olles, kus me oleme ehedad, ilma meigita ja hoiakuteta. Me oleme sellest kunstlikus maailmas väljaspool kodu iga päev, kus igaüks loob endast midagi teistsugust hetkest kui ta astub oma koduuksest välja, varjudes oma maski taha julgemata olla mina ise. Kartus mille taha on peitund hirm, et me ei vasta mingitele ootustele, et meid armastata, et me pole piisavalt ilusad või atraktiivsed, et me vananeme jne. Aga ma tahan vaadata selle maski taha, kes sa päriselt oled, see kes ei ole meigitud ja kelle nägu kõneleb tema päris elatud elust, millesse on aja jooksul tulnud omad vaod ja jooned, mis on tegelikult inimese enda ilu märgid. Sellisel viisil piltide tegemine nõuab eneseületust igalt naiselt aga see annab avastada endas midagi erakordset ja ausat.
Kallis Lea! Ma olen südamepõhjani tänulik, et sa avasid mulle ukse astuda sinu maailma ja vaadata sind sellena, kes sa päriselt oled ning astusid minuga kaasa ka minu teekonnale. See puudutab sügavalt mu hinge. Aitäh Sulle ja veelkord palju palju õnne!!!
Praegu teile vaatamiseks üks pilt ja kui millalgi valmis saan siis näete ka ehk miskit rohkem.
