Ma ei oska sõnadesse panna kui tänulik ma olen neile naistele, kes minu juurde tulevad ning lisaks sellele, et nad usaldavad mind ennast pildistama, vaid nad usaldavad mulle näidata oma pilte teile ning lisaks veel jagada teiega oma kehalugu. Mulle läheb see iga kord nii südamesse ja hinge sest ma tean, et iga lugu on unikaalne, mis on võimeline aitama, kui ka ravima hingeliselt teisi naisi ennast nägema ja aktsepteerima. Seegi kord viis mind mu töö kokku ühe fantastilise naisega kellel on jagada oma veidi šhokeeriv kehalugu kunstrindade paigaldamisest. Lood millest tavaliselt keegi ei räägi.
Ma olen tahtnud ausalt teile rindadest kirjutada ning pilte näidata sest minu juures käivad nii erinevad naised ning nüüd saatus saatis minu juurde naise, kellel on oma rindadega oma lugu ning kes ei näinud probleemi, et ma võin pilte ja tema tõsisemat lugu teiega jagada ning ehk leiate piltidel üles ka näitlejanna Kristen Dunst'i. Kui ta alguses stuudios mul riidest lahti võttis siis on mul nii selgelt silme ees hetk, kus ta võttis rindadest kinni ja ütles: „Rinnad on mul nagu on ning ma tahaks, et mind pildistataks rohkem tagantpoolt.“ Ning siis, et ta sooviks rohkem tumedal poolele pildistada, et valge ruum on see milles ta igapäev tööl veedab ning seda ta ei tahaks ja voodit ta ka ei taha sest see on liiga romantiline. Seega minu jaoks tulid väikesed piirangud korraks peale aga õnneks ta ikkagi oli nõus mind usaldama ja proovima mida mina näen ja seega näete te ise väikest valikut mis ma temaga ikkagi kokkuvõttes tegin ning sain.
Kui ma pilte töötlesin siis nägin, et rindade all on mingi triip ning algul arvasin, et see on rinnahoidjast jäänud jälg, mida ma pildistamise ajal tähele ei pannud ega näinud, et siis ma selle võtan ära kuna see pole inimese loomulik talle omane asi ja olen sellest ka varem kirjutanud, et riiete triibud, sinikad ja ajutised punnid ma eemaldan aga kui tegu on armide, püsiva nahakahjustuse, sünnimärkidega siis need ma jätan, sest need on inimesele omased ja need on koguaeg olemas ja ma ei tee oma klientidest ega naistest ideaalseid plastiknukke luues piltidega iseendast valenägemust või ajakirjakaane modelli vaid eesmärk on näidata tõde. Kui ma lähedale zoomisin siis tuli välja, et rindade all olid hoopis armid, mida tegelikult väga nähagi pole ning omaette mõtlesin, et huvitav, kas sellel naisel on olnud kunstrinnad, et sellises kohas armid on nagu naistel, kes need endale paigaldanud on ning neid arme ma sealt ei eemaldanud. Sattusime peale piltide valmimist rääkima ning ta ütles, et tal on oma rindade lugu ning jagas seda ka minuga. Ja kui ma seda kuulsin siis ma küsisin, et kas ma võin seda ka teile jagada ning ütles, et tema pole kirjutaja aga kui ma ise kirjutan siis sobib muidugi.
Tema rindade lugu sai alguse keerulisel ajal oma elus, kui kõik hea ja turvaline tundus hakkavat hääbuma ja kaduma peresuhete näol. Kunstrindade teema tuli kuidagi mingist vestlusest sõnakõlksuna ning siis ta hakkas omas meeltes mõtlema aga mis oleks kui paneks endale ka. See ei olnud tema minapildi varasem soov ega suur keha üle põdemine ega ka elu eesmärk, et tahaks ja peaks need panema ning tollel hetkel hakkas see kompenseerima nagu midagi muud, mis elus teoksil. Ma ise arvan, et inimene põgenebki iseenda eest aegajalt suunates oma tähelepanu millelegi muule, nagu seda tegi temagi. Oli ta kellelegi tuttavale öelnud, et mis oleks kui paneks ja see ütles aga pane. Ei olnud pärast eriti kedagi kellega oleks arutatud, kas seda oleks üldse vaja teha või nagu ta ütles, et kui keegi oleks öelnud, et ära pane ja mõtle veidi järele siis ilmselt ta poleks seda teed ka läinud. Valis siis Eestis välja ühe mingi rindade operatsioone vahendava firma ja operatsioon tehti ühes tuntuimatest kliinikutest (ma haigla, arsti ega teisi nimesid kirja ei pane) ning lasigi panna endale kõige väikseima kunstrindade variandi. Ta rääkis mulle, et too hetk kui ta konsultatsioonile läks, et kui seal oleks temalt veidigi uuritud, et miks sa seda teed ja miks sa kunstrinnad endale panna soovid siis oleks välja tulnud, et tegelikult hingeliselt kompenseerib ta sellega mingit muud olukorda ning sealt oleks võidud soovitada oma elus asjades paremini selgust saada, mitte valedel ajenditel endale uusi rindu panna. Aga kui ta sinna läks siis oli asi nagu konveieri peal, et mingi konsultant, kes ise ilmselt ei omanud meditsiinilist haridustki ütles vapralt kohe, et jah teeme aga ära siis ning kedagi ei huvitanud, mis inimese sees toimub ja mis ajenditel ta neid uusi iluasju panna tahab.
Pandi siis need kõige väikseimad implantaadid talle sisse, sest tema eesmärk ei olnud suuri saada, vaid lihtsalt ilusasti hoidvat rinda. Nädal peale operatsiooni aga hakkas ühe rinna sisselõike kohapealt imbuma välja vedelikku ning võttis selle vahenduskliinikuga ühendust, kus sai rääkida ainult selle konsultandiga, mitte teda opereerinud arstiga. Too naine kinnitas, et see on täiesti normaalne nähe ning see läheb üle ning olgu ta rahulik ja midagi lahti ei ole. Ootas siis mingi aja veel aga asi ei lõppenud ning rinnast hakkas vedelikku nirisema, mis ka haises. Võttis taas kliinikuga ühendust, kus taaskord too konsultant ütles, et oodaku ta veel nädal aega, et küll läheb üle. Ühel pühapäevasel päeval hakkas tal rinnast vedelikku nirisema ning operatsioonist oli kaks nädalat möödas, kui ta enesetunne halvenes. Esmaspäeva hommikul tal enesetunne tunduvalt halvenes ja ta helistas taas sellele konsultandile isegi kaks korda ning kurtis ja tundis muret. Konsultant soovitas taas oodata seni kui ta ise puhukuselt tagasi on kuna tol hetkel ta sellel viibis. Päeval tekkis 38 palavik, mis õhtuks tõusis 40 peale. Valu rinnas kasvas ning kui kiirabi kohale jõudis siis ta enam eriti meeleteadvusel ei olnud ning too hetk on tal edasi väga hägune. Haiglas pandi ta tilgutite alla ja ilmselt unerohtudega magama, öösel hakkasid kõik rohud oma mõju minetama ning ta oli valudes otsi andmas. Hommikul viidi ta kohe operatsioonile, kus see läbiimbuva rinna implantaat eemaldati ning mille all kõik mädanes. Seega järgnevad 3 päeva viibis ta haiglas intensiivis ning kokku viibis ta oma 8 ööd haiglas. Selgus, et ta oli saanud endale sisse bakteri nimega Streptococcus pyogenes, mis tavaliselt levib neis sooja kliimaga riikides, kus väga puhas ei ole. Uuris ka pärast selle bakteriga seotut ning rindade panekul pidi seda esinema 1-2% juhtudel. Kui ta haiglast välja sai siis järgnes sellele kuu aega antibiootikumi kuuri ning hiljem kui ta läks end neile, kelle kaudu operatsioon tehti, näitama, siis oli põhiline küsimus, et miks ta ikkagi haiglasse läks... see, et ta peaaegu suri, jäi neil kuidagi tähelepanuta. Arst, kes paigaldas rinna, pakkus pärast, et ta eemaldab teise rinna tasuta aga seda ta enam ei soovinud, et sama arst ta kallale saab. Teise rinna implantaadi a sai ta alles eemaldada aprillis Keskhaiglas neli kuud hiljem.
Küsisin ka, et kuidas ta selle rinna asjaga emotsionaalselt ja psüühiliselt toime tuli siis ütles, et see polnudki nii suur üleelamine, kuna see teine hingeline valu, mis viis meeltesegaduses kogu selle rindade panemiseni oli suurem kui need rinnad. Et ta suhtus tuimalt kogu loosse ning kui need rinnad pidid minema siis mingu. Ühtpidi on tegu ikkagi väga tugeva naisega, et see rindade saaga teda kummitama ei jäänud ning ennast sellest valguses maha tegema pole hakanud. Ja siis mina, fotograaf, keda ta usaldas ja tuli minu juurde pildistama (tema oli see, kes kirjutas mulle selle lause: „Tere Kadri! Sooviks ka endast ilusaid pilte. Hakkan endas naist kaotama, emaroll võtab liialt üle“ ning ma emadepäeval teile seda sensut liblikaga pilti selle peale näitasin ja veidi kirjutasin) ning lubas mul näidata talle ta enda oma ilu sellisena nagu ta on, on minu jaoks suur au. Sest on naisi, kes jäävad peale selliseid traumasid hingeliselt katki ja nutma ning ennast hävitama ning mitte täisväärtuslikuna tundma ning ammuilma nad ei tule endast pilte tegema, sest enda mahategemine on lihtsam kui enda üles upitamine ja elu nautimine. Ma tean, et pildistamise ajal, kui ma veel ei teadnud kogu seda lugu ja seda, et tal olid teised rinnad korraks olnud siis ma näitasin talle pilte, mis too hetk tegin ning ütlesin veel, et vaata, kuigi sa ütlesid, et su rinnad on nagu nad on aga vaata kui ilusad on piltidel vaadata loomulikku naturaalset rinda ning nendel piltidel sinust ei ole mitte midagi viga.
Tal on veel ilusad loomulikud rinnad, oma kujuga, peale kogu seda jama aga ma olen näinud väga palju naisi väga erinevate rindadega ja ka selliseid naisi, kellel pole pea üldse rinda või naisi, kellel on ainult nö. "rippuv" nahk alles, ütlen siiralt välja. Aga ükski rind, misiganes kujuga ta on ei määratle ära sind ega kaota sinus ära sinu naiselikkust või seda, et sa oled naine ja pole näinud ka, et ükski mees oleks jätnud neid naisi vaatamata ja tahtmata või lapsed oleks jäänud saamata ning rinnaga toitmata. Pole ka minu juures käinud ükski naine, kellest ei oleks saanud teha ilusaid naiselikke pilte, olgu tal ükskõik millised rinnad – suured, väikesed, erinevas suuruses, üldse mitte, nagu õunad, melonid või ribad. Igas naises on tema unikaalne ilu ja patt on olla tahta koguaeg kellegi teise moodi sest sina ise oledki unikaalne sellena nagu sina oled. Iseendaga tuleb rahu sõlmida ja mitte ennast piitsutada ning naisena üle mõelda sest naisi on miljardeid ja igaüks on omamoodi. Ja kui sulle polegi rinda antud siis on sulle kindlasti antud palju muud, millega maailma uks jalaga lahti lüüa. Uskuge mind parem rinnata kui väga suurte rindadega, mis hakkavad tervisele ja on naisi, kes on teistpidi hädas. Ja ei tee ka mina imesid ega Photoshopi aga näitan sulle ennast päriselt sellisena nagu sa oled, kui sa julged endale ausalt otsa vaadata ning iseendaga leppida ja noh käib ju mul ka naisi, kes paljast rinda pildistada ei lasegi ja on alati kaetud rinnad pesuga ja see on täiesti ok ja inimese iseenda sisemine tunnetus kuidas ta laseb mul pilti teha või kuidas ta ennast mugavamani tunneb ning mis lõpptulemust ta enda jaoks saavutada tahab. Ja kui tõesti inimesele minu praegu tehtud buduaaripildid endast ei meeldi, siis on asi inimeses endas ja tema hinges, sest ma pole näinud naist kelles poleks olnud talle omast ilu või naiselikkust ning ma saanud seda piltidel näidata. No ma vähemalt loodan salamisi, et ma ei tee väga koledaid pilte ning eks selle 7 aastat süvendatult seda stiili pildistades on väga suur areng ka olnud 😃.
Aga kui nüüd neid pilte vaadata, kas siis tõesti naiselikkuse annavad naisele ainult rinnad? Minuarust mitte ja üldine pilt kogu naisest on see mis näitab naist naisena, suva need rinnad seal pildil ja tähtsam on kokku saadav ülevaade kuidas me kõik üksteist vaatame ja näeme. Ma ei käi ju tänaval või seltskonnas aina mõtlemas selle üle, et huvitav millised rinnad sellel naisel seal riiete all on või siis peab tõesti ise nii rikkis olema, et võrreldakse enda rinda koguaeg teiste omadega. Samas, et valesti aru ei saadaks siis mul pole midagi ka selle vastu, et pannakse kunstrinnad ja neid naisi käib minu juures küll ning see ongi igaühe oma sisetunne, et kui ta tunneb, et tal on neid väga vaja siis on see tema isiklik iseendaga rahulolu teema ja muidugi on neid alati ilus vaadata. Siit tuleb mul meelde ühe kunstrinnad paigaldanud kliendi jutt, et ta väga uuris kus endale ka panna ja üks tuntud kliiniku arst pidi tegema nii, et naiste nibud jäävad teine teises suunas vaatama ning sellele on pandud naiste seas kõnepruugis nimi Albert (kui õieti nime mäletan ja jätsin Lotte multika järgi meelde) ning ütles, et mitmetel ta tuttavatel on too arst paigaldanud ning Alberteid neist teinud ja imestas, et kuidas mina sellest nimest midagi kuulnud pole :D.
Ja teate ma siiralt enda hinges tunnen alati rõõmu, kui ma näen, et mu juurde on julgenud tulla näiteks naine, kelle rinnad on sõna otseses mõttes "tühjad", sest see on nii suur usalduse märk minu suhtes, et antakse mulle võimalus ennast minu tehtud piltidel näidata iseendale. Ja teate mis, ma ise salamisi ootan, et järsku mu teekonnal mu juurde julgeb tulla ka mõni naine, kellel on saatuse tahtel läbi rinnavähi rind või rinnad eemaldatud (Eestis avastatakse 700 rinnavähi juhtu aastas), et ka neile naistele näidata, et nendes on naine ja ilu siiani alles, isegi koos nende armi(-dega), eriti unistus oleks üks selline lugu kirjutada ja pilte näidata aga ilmselt sellist naist väga ei leidu, kes nii julge oleks. Aga kokkuvõttes ütleks, et oma naiselikkust tuleb julgeda enda jaoks tähistada.
Aga rõõm on kokkuvõttes öelda ka, et taas saab pildistamislainele tagasi tulla ning et klient valis kõige uuema stuudio ja on nii hea meel näidata üht head galeriid ka seal tehtuna. Minuga saab pildistada kahes toredas stuudios - minu siiani püsistuudios River stuudios, kus on ka remont tehtud ja fantastiline Maroko stiilis romantiline nurk näha siin http://riverstuudio.ee/toode/stuudio-a/ ja uues Colibri stuudios, kus need pildid tehtud.
