Viibisin reedel Varbla küla jaanipeol, kus oli hea ringi vaadata, seltskonda jälgida ning mõtiskleda taaskord eriti naiste välimuse ja oleku üle tegelikus maailmas ja näilisest meedia maailmast. Suures osas on jaanipäev olnudki selline maalähedane püha oma traditsioonide ja lõketega ning saunas käimisega. Kuna õhtu oli veidi jahedam, siis külapeole tuldi dressides/teksastes ja jopedes. Üldine pilt oligi selline maalähedane, kuhu oli seltskonnaga tuldud küla jaanituld vaatama ja õhtut veetma. Kõik naised olid lihtsad ja tavalised ning kellelgi polnud kilode viisi meiki peal, kui seda üldse oli. Ei mingit survet, et on vaja kellelegi muljet avaldada või eriliselt ilus välja paista. Keegi kedagi pealaest jalatallani ei mõõtnud ning rahvas oli nautimas lihtsalt toredat seltskonda ja pidu ning tantsu. Inimesi võetakse sellisena nagu nad on ja veedetakse ühiselt aega ju tegelikult sinu olemuse ja sisemuse pärast, mitte selle pärast milline sa välja paistad. Kuid suuremas osas me meedias pea kunagi seda lihtsalt ja maalähedat pilti ei näe ega keegi toredate küla jaanipidude vastu huvi ei tunne. Meedias leiab kajastust ainult kõige uhkemad üritused, kus hinnatakse millist kleiti keegi kandis ja kes kellega oli, luues sellest kunstliku maailma nagu see oleks kõige olulisem osa ning inimese välimääraja avaldades survet taas sellele ideaalsele välja nägemisele ja figuurile. Pannakse rõhku välimusele ning kel õnn seda kiidetakse aga hullem veel, kes saab meeletu kriitika osaliseks siis sellest kirjutatakse ja arvustatakse. Samas suures osas normaalsete inimeste maailmas taandubki kõik inimese enda olemusele ja sisemusele ning mõttemaailmale, tänu oma olemusele ümbritsevad meid ka need inimesed, kes meid ümbritsevad ning kellega meil koos hea olla on ning kes meid ei kritiseeri ega maha tee hinnates meid sellena, kes me oleme. Me ei käi igapäevaselt ringi vaadates koguaeg ennast ümbritsevaid inimesi kui palju ta juurde on võtnud või mitu kilo kaotanud, kuid kogu selle meedia ilu ja vormi survega keeratakse naiste poolt asi hoopis oma sisemuses iseenda vastu mõeldes, et me oleme ebapiisavad. Aga kelle jaoks me peaks ebapiisavad olema ja kes seda meist mõtlevad? Mittekeegi peale meie iseendi seda tegelikult ju ei tee ja meid võetakse ju sellistena nagu me loodud oleme ja ka mehed armastavad meid sellisena nagu me oleme. Minu mõte ei ole selles, et naine ei peaks hoolitsetud välja nägema või mõõdukalt trenni tegema tervise poole pealt, vaid selles, et miks me sisemuselt tunneme koguaeg vajadust ennast teistega võrrelda ning ennast sisemuselt rikki mõelda, kui meid anatoomiliselt on selliseks loodud ja meil on võimalus armastada oma keha sellisena nagu see on. Meedia ei kajasta elutervet suhtumist naiste kehasse ning pressitakse uksest-aknast peale iluprotseduure, kunstrindu, kalleid „ime”-treeningmasinaid, „ime” kreeme jne., eriti hulluks läheb asi iga kevadega enne suvehooaega, tekitades taas seda meeletut rahulolematuse tunnet. Nagu ma eelmine kord ka kirjutasin, eriti hullult mõjub see tänapäeva „võltsmaailma” näitamine noortele, kes kasvavad juba tänu sellele rikkis sisemaailmaga täiskasvanuks mitte suutes enda minapildiga toime tulla. Mul endal on tunne, et oleme jõudnud oma ühiskonnaga sinna maale, kus lastel peaks vanematega juba olema kohustuslikud maha istumised ja rääkimised, mis on normaalsus ning millised asjad on olulised ning milline on tervislik arusaam minapildist ning kehapositiivsusest, eriti linnapildis kasvavate noortega. Õnneks maakohas kasvavad lapsed jäävad veel veidi kõrvale sellest tänapäeva hullusest.
Kui ma viimati Pärnus olin siis sattusin mööduma ühest tüdrukute seltskonnast (kusagil 15-16 aastased), kus üks noortest oli ratastoolis. Mul aga ei jäänud märkamata, kui toredad-lõbusad nad olid ning neiu ratastoolis ka ise naeris ja säras ning kui hoolitsevalt kogu see seltskond tollesse neiusse suhtus. Ilmselgelt ei lugenud sellele seltskonnale ei see tüdruku välimus ega põhjus, miks ta ratastoolis oli, vaid see kui tore inimene ta on. Ja kui ma sellist pilti näen, siis minu süda heliseb sees, et on südame ja hingega noori kelle väärtused on paigas. On ka minu suhtlusringkonda kuulunud elu jooksul puudega inimesi kui ka näiteks naisterahvas kellel kasvaja tõttu rind eemaldatud aga kellelegi ei ole jäänud elu elamine puude või rinna eemaldamise taha ning armastus-kaaslasedki ellu leidmata pole jäänud, rääkimata ka toredatest sõprussuhetest. Ja siis on naised, kes on kenad ja mõtlevad, et nad on ei ole täisväärtuslikud ega ilusad ning puusal on kaks sentimeetrit liiga palju üle või käsivarred on liiga peenikesed jne. ning keeravad oma minapildi pahupidi, milleks üldse põhjust pole aga milles suures osas ongi tänapäeva meedia surve süüdi.
Aga kui korra jaanipäeva emotsiooni tagasi hüpata, siis kas pole üks toredamaid asju ühiselt jaani ajal saunas käimine, kus mitte kellelegi ei lähe korda, milline keegi välja näeb, vaid mis ongi üks tore seltskondlik tegevus ning kus ka lapsed on kaasatud ning koos saunas käik on normaalsus. Ja kui seltskond paljaid naisi jookseb saunast naeru ja kilgete saatel sulpsti vette ja sauna tagasi on see üks äge vaatepilt ja emotsioon mis jääb kõigile eredalt meelde. Pärast on kõik naised puhtad ja sauna järgi lõhnamas, põsed punased ja näod ilma meigikihita, kõik naturaalselt omamoodi ilusad.