Ma vahest mõtlen (ka neid pilte tehes kus jalal on pigmendilaik ja mis ei ole sinikas või tagumikul olev sünnimärk ei ole punn) kui naeruväärne ja absurdne on see naiste minapilt. Naised, kellel pole mitte midagi viga (mis asi üldse on „mingi viga“?) karistavad iseennast vabatahtlikult terve elu endale külge mõeldud vigade tagaajamisega. Päriselt ka soovite täiuslikud Barbie nukud olla? Mis asi on täiuslik? See ideaalseks photoshopitud kaanepilt mõnest staarist, kelle nahk paistab ajakirjas maailma täiuslik, mis on kaugel päriselu tegelikkusest. Et kõiki teisi aktsepteerime sellisena nagu nad on ja me ei heida neile igapäevaselt ette, et kuule sul on üks silm väiksem kui teine või et sul on üks kulm kõrgemal kui teine, su huuled on asümmeetrilised, sul on liiga suured poorid, sul on hamstri põsed, sul on liiga suured sünnimärgid või sul on kehal pigmendilaigud, su keha kuju on see ja seesugune, kuule sa oled 3-5 kilo üle kui võiksid olla jne. aga iseennast karistame koguaeg ja oleme pidevates kompleksides. Lisaks see pidev teistega võrdlemine kõval häälel, et ei sina oled ikka kena ja ilus aga no mis mina, mulle ei meeldi enda juures see ja see.
Eriti hull on seda kritiseerivat ja ennast maha tegevat minapilti või pidevat täiuslikkuse poole püüdlevat veidi haiglaslikku suhtumist õpetada edasi oma lastele, kes seda kõike pealt näevad ja kasvatame üles järgmise täielikes kompleksides olevad rikkis naised, vahest ka mehed. Mäletan, et üks naine rääkis, et tema rikkis oleks saigi alguse lapsepõlvest, kus ema oli eeskujuks pideva välimuse täiuslikkuse taotlemisega ning mingist hetkest hakkas ta ennast peeglist vaatama ja endas vigu otsima, sest ema järgi pidi kõik olema viimase peal. Ja siis sa kasvad üles teadmisega, et sa pole täiuslik ja terve elu üritad seda suppi ära süüa aga otsa see ei saa. Üldse Eesti ühiskonnas on millegipärast see naiste enesekriitika üle võlli, millele aitab mõnuga kaasa meie meedia. Ka üks teine naine, kes on elanud tükk aega välismaal ja tuli minu juurde pildistama rääkis endaga toimuvast anomaaliast, et kui ta mujal maailmas elab siis pole absoluutselt oluline milline ta välja näeb ja ta sellele ei mõtle ega otsi endas mingeid vigu ja et see minapilti suhtumine mujal maailmas on palju vabam ning ka inimesi aktsepteeritakse sellisena nagu nad on. Aga kui ta Eestisse tuleb siis läheb siin paar päeva mööda kui ta peeglisse vaadates hakkab endas otsima, mis tal kõik välimuselt viga on. Midagi mis toimub ainult Eestis mitte mujal maailmas olles.
Aga miks ma siin selle pildi juures niimoodi karmilt kirjutan on see, et ma tean kuidas suur hulk teist naisi vaatavad nüüd neid samu pilte ja mõtlevad, kuidas minust pilte ei saa, mina ilus pole, vot see naine on ilus jne. Naised tulevad ja räägivad mulle ikka pildistamisel, kui nad end kokku võtnud on, et ma olen kaua su töid jälginud ja iga kord vaatan kui ilusad kõik need naised on aga siis ma automaatselt kohe sisestan endale, et minust küll selliseid pilte ei saa. Siis nad aga mul fotosessioonil päriselt ka nutavad ja vahest nutan ka mina nendega kaasa, kui nad näevad ja saavad aru, et nad on täpselt samamoodi ilusad ja pildistatavad olenemata oma välimuse eripärast. Ma tean siin superilusa välimusega naisi, kes kunagi pildistama ei tule, sest nad istuvad oma komplekside küüsis ja mõeldes kuidas nemad pole seda ja teist.
Kuna ma olen nüüd 10 aastat vist umbes-täpselt buduaaripilte ja seda žanri pildistanud olen ma märganud oma töös ka ühte asja: pildistama julgevad rohkem tulla 50-70 kilo kaaluvad naised ja siis toimub hüpe 90-100 kilo naised. Aga need 70-90 kilo on just need naised, kes tunnevad, et nende kaal pole see ja neist küll pilte ei saa ning kes tegelevad ilusasti iseenda maha tegemisega, kuidas nemad ei kõlba. Mina jälle oma töös näen, et see 70-90 naine jääb piltidele palju sensuaalsem ja naiselikum kui naine kellel liha üldse luudel pole. Need 90-100 kilosed naised on aga jõudnud sinna iseenda aktsepteerimiseni, et ma olen selline nagu ma olen ning suur osa neist suurematest naistest minu buduaarigaleriis siin: https://www.kadripurje.com/buduaar/ ongi selles 90-100 kilo vahemikus ja need pildid on võrratud.
Igatahes andke endale asu ja leppige iseendaga ära. Sul ei ole midagi viga ja õpi endas vaatama, mis sul endale iseenda välimuse juures hoopis meeldib ja selle asemel, et sõbrannadele ennast maha teha võiksid hoopis rääkida mis sulle enda juures meeldib – mulle meeldib kuidas mu silmade värv erinevas valguses ja riietusega mängib erinevaid toone, mulle meeldib kanda selliseid ja selliseid kleite kuna need toovad seksikalt mu sellise kehakuju välja, mulle meeldivad mu juuksed, mulle meeldib oma huulte kuju jne. Kui keegi sulle komplimendi teeb ole enesekindel mitte kohmetunud ja ütle kasvõi aitäh, ma tean seda või ma ise arvan ka nii. 😉 Kui aga tahad õppida ennast nägema, et ka sina oled ilus siis sellel teekonnal saan mina sulle ka kaasa aidata kui julged seda sammu teha. Ja alati tasub mu ammust juttu lugeda siit: https://www.kadripurje.com/blogi/naine-vaata-ennast-peeglist/
