Kui väga mulle meeldivad naised, kes julgevad elada oma kehas ning kellel ei jää elus midagi selle tõttu tegemata, kui see ei vasta mingitele ühiskonna seatud absurdsetele ilu standarditele. Naised, kes võtavad oma keha omaks.
Kas keha, mis on ilmale suutnud tuua 3 last ning mis on jätnud oma jälje, on automaatselt keha, milles ei peaks julgema elada? Kas seda keha peab selle tõttu häbenema? Kas seda keha ei peaks ega tohiks näidata? Kas selle keha tõttu peaks jätma elu lõpuni rannas käimata, et järsku keegi vaatab? Kas selle keha tõttu ei peaks tundma ennast turvaliselt naisena? Kas selle keha tõttu peaks jätma endast pildid tegemata?
Minu jaoks on normaalsus, et kehad ongi erinevad ja erinevust tulebki näidata, mis aitab murda seda arusaama, et kõik kehad peavad mahtuma ühtemoodi kasti, nagu Baribe nukud. Elu jätab naise kehale suuremad jäljed, kui seda ealski mehe kehale, sest naine kannab rohkem. Naine paisub, tõmbab kokku, rebeneb ja kõige selle käigus muutub ka see keha.
Kui paljudele naistele on jätnud lapse kandmine jäljed, ka minule endale, seda küll rindadele. Aga veel olulisem on see ilu, et see keha on suutnud kanda lapsi. Rebenegu ükskõik mis otsast aga lapse saamine on sellest tuhat korda olulisem ja ilusam ning sellele kehale tuleb olla tänulik, et ta sai sellega hakkama. See millest me naised oma kehadega elu jooksul läbi tuleme on juba iseenesest ime.
Ma olen 13 aasta jooksul naiste kehasid pildistades näinud kõike, vähist taastatud rindu, vähiga eemaldatud rindu, südame või selja operatsiooni järgselt kogu kehal ülevalt alla jooksvaid pikki arme, põletusest arme kehal, puuetega naiste kehi, igasuguseid venitustusarme ja kõige ilusam selle juures on alati naise julgus oma kehaga elada ja teha asju, mida kõik teisedki. See ongi ilu.
Seega - julge elada oma kehas ja ära jäta elu elamata.
