Ma olen viimasel ajal palju sel teemal mõtisklenud, vaadates ümberringi toimuvat. Mingi hetk kuulasin üht Ameerika psühhiaatrit, kes samuti sel teemal rääkis, kuidas viimastel aastatel on plahvatuslikult kasvanud kursuste ja retriitide arv, mis lubavad taastada või tasakaalustada "naiselikku" ja "mehelikku" energiat ning milline turunduslik pettus see on. Turundusmüüt, mis toetu ei psühholoogiale, meditsiinile ega ühelegi tõsiseltvõetavale teadusharule. Tegemist on osava müügistrateegiaga, mille eesmärk on luua sinus tunne, et oled poolik – ja et seda "puuduvat osa" saab osta.
Täpselt samamoodi toimib ka kosmeetikatööstus, mis esmalt veenab sind, et sa ei ole piisavalt ilus – ja siis pakub lahendust.
Siin öeldakse, et sa pole piisavalt "naiselik", kui oled julge, sihikindel ja otsustaja tüüpi. Või et sinus on "liiga palju meesenergiat", kui sa suudad juhtida, planeerida ja tegutseda. See on viis inimest lahterdada, paigutada kasti, millesse nad "peaksid" mahtuma kellegi arusaamade järgi.
Niinimetatud "energiate tasakaalustamine" on sõnastatud viisil, mis kõlab tähendusrikkalt, aga millel puudub objektiivne mõõdetavus. Tegelikkuses pole olemas ei "naiselikku" ega "mehelikku" energiat – need on sotsiaalsete stereotüüpide poeetilised kujundid, mida kasutatakse sageli selleks, et inimestele nende enesehinnangu või identiteedi kaudu ilusasse keelede pakendatult "lahendusi" müüa. Iseendas eksinuid inimesi on lihtne panna tundma ennast puudulikuna.
Sõnumid nagu “ühendu oma emakese energiaga” või “luba endal olla voolav ja vastuvõtlik” võivad kõlada rahustavalt, kuid nende taga pole muud kui poeetiline hägu, mis sageli kinnistab vananenud sugude stereotüüpe. Kas tugevus, selgus, sihipärasus on siis automaatselt “mehelik”? Kas haavatavus või hoolivus teeb kedagi “naiselikuks”?
Isiksuse omadused nagu otsustuskindlus, emotsionaalne tundlikkus või organiseerimisvõime ei ole seotud "meheliku" või "naiseliku" salapärase energiaga, vaid kujunevad välja geneetiliste, keskkondlike ja isikliku kogemuse koosmõjul. Tänapäeva psühholoogia ei klassifitseeri neid sugupõhiste energiatega, vaid individuaalsete eripäradena.
On inimlik otsida selgitusi oma sisemisele segadusele või tunnetusele, et "midagi justkui on paigast ära". Siin tulebki mängu turundus: selle asemel, et pakkuda toetavat eneseuurimist või tõenduspõhist teraapiat, müüakse poeetilisse keelde pakendatud ideid, mis lubavad kiireid vastuseid – sageli sisulise ja päris enesevaatluse asemel.
See muidugi ei tähenda, et eneseareng, teraapia oleks kuidagi halb. Vastupidi – psühholoogia ja vaimne töö võivad olla ja on sügavalt toetavad ning sellega tulebki tegeleda. Kuid tuleb osata eristada päris abi poeetilisest turundusest ja müügiartiklitest.
Seda mõtteviisi näen peegeldumas ka oma töös fotograafina. Aeg-ajalt tulevad mulle pildistama naised, kes on endale sisendanud, et nad ei ole piisavalt naiselikud. Peale vaatad, et nii ilus ja naiselik naine aga iseendas kannab miskit uskumist, et ei olda piisav. Ma ausalt pole näinud oma kaamera ees veel ühtegi naist, kelles poleks olnud visuaalset naiselikkust. Kuigi inimeste arusaamad ja nägemus ühe sõna tähenduslikkusest võivad ka mingil moel erineda ning omistatakse sellele mingeid omadusi, mis siis keegi isemoodi tõlgendab
Aga võib-olla ei peagi me taastama mingit "energiat", mida pole kunagi olnudki – vaid hoopis usaldust, et meil on lubatud olla täpselt need, kes me oleme. Ilma siltideta. Ilma mõõtmiseta. Ilma müümiseta. Olla lihtsalt sina ise.
