Meil on alati valida, mida me oma kehaga teeme. Kas olla rahul sellega, mis on või võtta midagi ette, et tunda end teistmoodi. Mõlemad teed on õiged, mõlemad on inimlikud ja kumbki ei tee meist vähem väärtuslikku või paremat inimest.
Viimase aasta jooksul on minu kaamera ette tulnud mitmed naised, kes on teinud läbi suure muutuse ja kaotanud -40 kilo. See on teekond, mis ei alga ega lõpe kaalunumbriga, vaid sisemise julguse ja enese aktsepteerimisega. Ka pildiolija on selle tee läbinud ja igaks juhuks ütlen, et tegu pole süstimisega, mida tänapäeval automaatselt eeldatakse. Ta tuli pildistama mitte selleks, et tõestada midagi kellelegi teisele, vaid et tähistada iseennast ja oma uut suhet oma kehaga. Nii nagu paljud teisedki naised, kes selle teekonna läbinud.
Aastate jooksul pildistades ja nähes neid kaalukaotajaid siis need naised on rääkinud, et sageli juhtub nii, et kuigi keha on muutunud siis sisemine minapilt ei jõua sellele kohe järele. Peeglist vaatab vastu justkui uus inimene aga peas elavad veel vanad harjumused ennast kriitiliselt hinnata, midagi varjata, midagi pisendada ja otsida midagi, mis ei meeldi. Mis on täiesti inimlik. Pildistamisel tundub neile uskumatu, et see, kes piltidel vastu vaatab, on päriselt nemad ise. Isegi nendele mitte kaalu kaotajatele tunduvad endast pildid ulme, et nad ongi päriselt nii ilusad.
Kaalukaotus ei too automaatselt kaasa enesekindlust sest see tuleb tasapisi, väikeste hetkede kaudu. Siis, kui inimene lubab end päriselt näha, mitte ainult kaalunumbris, vaid igapäevastes tunnetes ja valikutes. Uus keha vajab aega, et muutuda omaks. Et selles oleks jälle mugav olla, et see tunduks “mina”. On tehtud mitmeid uuringuid, mis näitavad, et inimese sisemine minapilt liigub muutustele järele aeglasemalt kui keha ise. Me harjume oma välimusega aeglaselt, isegi siis, kui muutus on suur ja positiivne. Aju hoiab kinni vanast pildist meist ja selle ümberõpetamine võtab aega.
Enesekriitika ei ole midagi, millega me sünnime. See on õpitud kommentaaridest, võrdlustest, kogemustest, kõiges sellest mida igapäevaselt ka internetist loeme. Ja seda saab ka ümber õppida. Uuringud on näidanud ka, et fotod võivad aidata inimesel oma uut (mina ütlen, et üldse igasugust, mitte ainult uut) minapilti kiiremini omaks võtta. Kui inimene näeb end väljastpoolt, mitte kodu peeglist, vaid pildilt siis aju töötleb seda teistmoodi. See aitab uuel minapildil kinnistuda. Ja see pole ainult uue välimuse ja minapildiga, vaid see on ka täiesti tavaliste naistega, kes arvavad, et mad on koledad ja mitte piisavad ning keda pildistada ei saa. Kui palju ma näen neid naisi, kes arvavad, et nad pole ilusad (mis asi üldse on ilu?) ja siis pildistamisel mul nutavad, sest kaamerast vaatab vastu ilus naine, keda nad polnud osanud varem näha.
