Kehalugu - päris ja aus lugu ühe noore naise valusast enese minapildi leidmise teekonnast!

Eelmine aasta sattus minu juurde Hiltonisse tulema buduaarisessioonile üks noor kena naine. Nagu ikka pildistamise käigus alati toimub suhtlus ning selle ajal jäi minu hinge kinni ja pähe keerlema mõned väikesed lausejupid mida ta mulle sessiooni ajal ütles ning mulle jäi sisse nii tugev tunne, et ma soovin temaga rohkem rääkida ning ma tahan rohkem teada tema kehaloost ja taustast, mida üks noor naine on pidanud läbi elama. Koorus välja lugu sellest kui katki võivad ennast noored tüdrukud alates teismeeast mõelda tänu ümbritsevale ning juhtida tähelepanu nägema ja aru saama kuidas tänapäeva ideaalsema poole püüdlev ühiskond muudab naised rikki ning kust maalt endas vigu nägema ja otsima hakatakse ning tihti vanematena me ei oskagi aru saada ega näha, mis meie laste sees toimuda võib ning kust tulevad täisealiseks saamisel haavad iseenda välimuse kohta, millel tegelikult mitte midagi viga ei ole. Seega siin on tema lugu, mille ta kirjutas ja teiega jagab, et teadvustada ühiskonna probleemi iluideaalide tagaajamisest, mis viib enesehävitamiseni ning mida me ise iseenda sees tekitame võrreldes ennast teistega. Leppisime kokku, et postitan selle anonüümselt ning ka pilt on ühest minu teisest kliendist ka tolle kliendi loal siin juures.

--------------------------------

Minu pea 6 aastat väldanud teekond katkise minapildi tekkimisest kuni paranemiseni sai alguse ajal mil olin 12 aastane. Tegemist oli puberteediea algusajaga, perioodiga, mil hakkavad kujunema arusaamad elust ning ümbritsevast maailmast. Lisaks vaimsele kasvule kaasnevad sellega ka füüsilised muutused ning paratamatult hakatakse end ka eakaaslastega võrdlema. Olen alati olnud oma sõbrannadest pikem ning suurema kehaehitusega. Ma pole kunagi nende hulka sobitunud ning piltidel tahaplaanile jäämine, enda varjamine või kerge kükitamine pole minu jaoks võõrad. Nõnda noorena nägin ma selles suurt probleemi, kuna tundsin end niivõrd teistsugusena. Samas tahaksin siinkohal rõhutada, et ülekaaluline pole ma kunagi olnud, kasv on tegelikult üsna keskpärane ning tagasi vaadates pole ka mu välimusel suurt midagi viga olnud. Lisaks sellele olen alati olnud väga edukas õpilane ning enda eneseväljendus julguse ja oskuse tõttu ka mingil määral klassi arvamusliider. Põhikoolis esines minu füüsilistest erinevusest tulenevalt ka koolikiusamist ning palju sõpru mul ei olnud. Pühendasin enda vaba aja hobidele ja suhtlesin põhiliselt endast vanematega.

Aja möödudes hakkasid minu vaated endast kui paksust, koledast ning imelikust neiust süvenema. Oma roll oli mängida ka sotsiaalmeedial ning selles ringlevatel piltidel, mis loovad kuvandi ideaalsetest naistest, sellisest välimusest, mille poole ühiskond paljusid noori neide ning tüdrukuid püüdlema survestab. Minu enesehinnang ning minapilt langesid paari aasta jooksul sellele tasemele, et ma ei leidnud endas enam mitte midagi positiivset. Kõik teised inimesed, vaatamata oma kaalule, vanusele, rassile või muudele faktoritele tundusid minu jaoks imeilusad, peale mu enda. Eesmärgiga olukorda muuta katsetasin läbi hulganisti crashdieete, mille tulemuseks olid pidevat kõikumised enda näljutamise ning ülesöömise vahel- toitumishäired. Olukord läks aina hullemaks, kuid seda, mis minu sees päriselt toimus, ei märganud ka minu väga armastav ning toetav perekond. Nad teadsid, et olen väga enesekriitiline, kuid ei näinud probleemi tagamaid mida ma varjasin. Samal ajal minu negatiivne minapilt üha süvenes. Gümnaasiumi esimesel aastal läks olukord eriti hulluks. Siinkohal mängis kindlasti rolli ka koolivahetus - veel rohkem kauneid inimesi kellega end võrrelda. Ühel hetkel tundsin, et ei saa oma murega enam ise hakkama ning alguse sai minu paar kuud kestnud enesevigastamise teekond. Ära ma ennast tappa ei soovinud, kuid füüsilisest valust oli palju abi vaimse lämmatamisel. Vältisin lõikumisel käte piirkonda, kuna seda oleks olnud raskem varjata, seega asetsesid sisselõiked reitel. Tol hetkel aitas enesevigastamine mul iseenda eest pääseda. Ühel päeval, kahe aasta eest, jäin emale vahele. Sealt sai alguse minu paranemistee.

Vanemad tunnistasid olukorra tõsidust ning saatsid mu psühholoogi juurde, kellest oli meeletult abi. Lisaks panid nad mu kirja erinevatele enesearengut puudutavatele kursustele, millest samuti palju kasu oli. Mõni kuu hiljem sattus minu teele üks noormees. Tegemist oli sõbraga, tänu kellele avastasin tervisliku toitumise ning jõusaali võlud. Leidsin lõpuks ideaalse viisi kuidas end parandada ning arendada, kuid elul oli mu paranemise teekonnale veel nii mõnigi takistus seatud. Eneseareng, minapildi parandamine ning positiivne ellusuhtumine olid kogu üheteistkümnenda klassi vältel minu põhilised prioriteedid. Olles uhke selle üle kuhu ma jõudnud olin ning meeletult õnnelik selle üle kuhu liikusin, siis hakkasin ma enda tegevusi kajastama ka sotsiaalmeedias, eesmärgiga motiveerida iseennast ning teisi. Jäädvustasin seda kuidas trenni tegin, kuidas toitusin ja milliseid muutuseid mu keha läbis. Rõõmustasin oma saavutuste üle. Kahjuks ei teinud seda aga mind ümbritsevad inimesed ning langesin enda ea- ning klassikaaslaste kriitika ja õeluse ohvriks. Kujunes välja teatud sorti varjatud kujul koolikiusamine, mis hõlmas ka õpetajaid. Üsna järsku hakkas kõiki huvitama kuidas ma riides käisin, kellega suhtlesin, kus käisin ja mida tegin. Mind halvustasid ja rääkisid taga inimesed, kelle kohta teadsin vaid väikese elukoha tõttu nende nime. Otse ei ole julgenud kunagi keegi mulle midagi öelda, kuid jutud jõudsid minuni. Sain halvakspanu osaliseks ka mõne sellise inimese poolt, keda olin algselt pidanud enda sõbraks. Inimesed tundsid minu elu vastu haiglast huvi ning seda kõike tänu sellele, et julgesin lõpuks olla mina ise, enesekindel ja julge naine. Kogu sellel keerulisel eneseleidmisest ning vihkamisest vürtsitatud teekonnal olid mulle igal võimalikul moel toeks minu vanemad, kes otsustasid suure enesearengu puhul kinkida mulle täisealiseks saamise puhul buduaarisessiooni. Selle eesmärk oli näidata mulle, kui ilus ma olen. Kui ma need pildid lõpuks kätte sain, siis puhkesin õnnest lahinal nutma. Tegemist oli murdepunktiga, täieliku vabanemisega raskest enesevihkamist täis minevikust. Teadsin, et aasta varem poleks ma osanud isegi unistada, et kunagi end nõnda kaunina näen.

Kuna parasjagu algas suvi, siis nägin selles ideaalset võimalust viia läbi viimane “puhastus”. Katkestasin pea kõik suhtluse enda seniste sõpradega ning alustasin enda elu täiesti uuelt lehelt. See andis mulle uue hingamise. Lõpuklassi minnes jäid minu ellu vaid inimesed, kes tõesti hoolivad. Samuti eemaldasin ma enda sotsiaalmeedia kontodelt kõik mittevajalikud kontaktid. Elu võttis rahulikumad pöörded, kuna inimestel puudus materjal, mille põhjal mind arvustada ning maha teha. Praeguseks julgen öelda, et tunnen ennast paremini, kui kunagi varem ning olen ääretult õnnelik, et minu lugu leidis õnneliku lõpu. Olen õppinud enda keha ning vaimu eest hoolt kandma ja armastama end sellisena nagu olen. Võtan erinevust kui positiivset nähtust ning naudin massist eristumist. Praeguseks käin ka hobikorras modelliks. Siinkohal tahaksin ka kutsuda üles kõiki vanemaid märkama enda lapsi, olema neile toeks ja kuulama! Ma ei kujuta ettegi, kuidas ma selle teekonna üksi oleks läbida suutnud. Lisaks sellele palun teil kõigil visata pilk peeglisse ning üritada näha seda unikaalset ilu, mis teis peitub. Meie vead ja eripärad ongi need, mis teevad meist need kes me oleme! Aktsepteerime neid.

----------------------------------------------------

Minu poolt veel öelduna, kes ma teda pildistanud olen on tegu tegelikult väga kena noore naisega, kellel ei oleks pidanud üldse sellist murekohta olema, et tal oleks midagi viga. Kui te seda juttu loete ja teda näeks, siis te ise ka ei usuks, et sellise välimusega naisel saaks miskit sellist olla. Mina ei oleks millestki aru saanud, kui ta poleks mulle lihtsalt öelnud mõned laused sessiooni ajal, viidates oma minevikule, et tal olevat olnud suured ja tõsised enda keha aktsepteerimise probleemid.

Ma teen nii paljude naistega igapäevaselt tööd, et nende pildistamistega ma näen ja kuulen nii palju, kuidas suur osa naisi mõtleb enda kohta enda sees välja mingi välise probleemi, mida mittekeegi teine ei näe ega kellelegi teisele kordagi ei lähe aga enda jaoks tehakse sellest probleem ning kujutatakse ette, sest tegelikult pidevalt võrreldakse ennast teistega. Samas ma näen ka seda kui ennast ületatakse, tullakse, vaadatakse, et see pildistamine ei võtagi tükki küljest ära on peale sessiooni tõdetud, et nad poleks uskunud, et nad tegelikult ka sellised välja paistavad ilma photoshoppimiseta, et nendes on naiselikkust, seksikust ja seda olenemata vormidest mida keegi omab ning ennast hakatakse nägema hoopis positiivsema ja ilusama on see siis ükskõik milline pildistamine. Ma ütlen ka alati seda, et nii nagu mina kedagi pildistan on ju täpselt see kuidas mina teid ju päriselt ka näen ning kuidas teid ka teie mehed näevad, lihtsalt naised ise panevad endale silmaklapid pähe ja mõtlevad üle. Siinkohal ma ei räägi argipäeva mobiili pildistamisest, kus inimesest on võimalik pidevalt koledaid pilte toota ja tekitada valearusaam väitega "ma ei ole fotogeeniline". Kogu loo kokkuvõte aga on eristumine ja enesekindlus nõuavad julgust ning kaotada pole midagi, ainult võita.

Ma südamest tänan Sind (loo peategelane) oma lugu jagamast! Me mõlemad aga loodame, et ehk see aitab kaasa kellelgi teisel oma tee leidmisel iseenda armastuse ja aktsepteerimiseni ning kui ise toime ei tule minapildi parandamisega, siis otsima abi. Ka osata olla tähelepanelikud oma laste eneseväljenduse kohapealt ning märgata väikeseid ohumärke ning nendega ka koheselt tõsisemalt tegelema, et järeltulevad põlvkonnad oleksid hingeliselt terved ja täisväärtuslikud ühiskonna liikmed, kes väärtustavad ja armastavad iseennast ning teisi.