Õnnest räägitakse sageli kui millestki, mida saab saavutada. Nagu see oleks eesmärk ja midagi, mille poole liikuda, mille nimel pingutada ja mille lõpuks kätte saab. Aga kui vaadata lähemalt, siis see ei toimi päris nii. Õnn ei ole samas ainult mõte ega hinnang sellele, kas elu on hästi, vaid see on kogemus ja kogemused ei teki peas, vaid kehas. Me kogeme elu.
Kui oleme oma kehast lahti ühendatud siis võib ta samas väga hästi aru saada, et tal läheb hästi aga ta ei pruugi seda tunda. Kõik võib olla loogiliselt paigas nagu töö, suhted, igapäevaelu aga sees on ikkagi mingi tühi või tuim koht. Mitte tingimata halb, vaid lihtsalt ilma tunnetuseta. Päris palju inimesi tegelikult funktsioneerib nii, et kõik nagu on aga nagu ei ole ka. See kõik juhtub märkamatult. Elu liigub järjest rohkem tegemise ja mõtlemise suunas ning kogueag on otsused, plaanid, eesmärgid ja aeg pandud kuhugi ära. Keha aga jääb tahaplaanile, ta on olemas aga pigem selleks, et funktsioneerida, mitte selleks, et kogeda.
Sellises seisundis ei kao meil ainult pinge või väsimus vaid kaovad ka meeldivad tunded. Kui ühendus kehaga nõrgeneb siis see ei vali, mida ära võtta. Koos ebamugavusega kaob ka ligipääs rõõmule. Seetõttu ei ole õnn võimalik, kui me ei ole oma kehas kohal. Mitte sellepärast, et midagi oleks valesti, vaid sellepärast, et puudub koht, kus seda kogeda. Aga isegi kui see ühendus taastub, on veel üks oluline tingimus. Keha peab tundma end turvaliselt.
Närvisüsteem hindab pidevalt, kas olukord on turvaline või mitte. See ei käi ainult väliste ohtude kohta. Sama oluline on sisemine turvatunne, et kas on lubatud aeglustada, lõdvestuda, olla nähtav, tunda rohkem. Kui seda turvatunnet ei ole, läheb keha automaatselt kaitserežiimi. See ei pruugi väljenduda tugevas ärevuses. Sageli on see palju pehmem ja märkamatu, kerge pinge, vajadus kontrollida, pidev valmisolek midagi teha või parandada. Sellises seisundis ei ole ruumi avatusele. Ja ilma avatuseta ei teki ka sügavamat rõõmu või rahulolu.
Sageli räägitakse, et inimene peaks lihtsalt “olema tema ise”. Tegelikult ei ole see ainult otsus või mõtteviis. See on seisund, mis sõltub sellest, kas keha tunneb end piisavalt turvaliselt, et mitte kohanduda või varjata. Kui turvatunne puudub, siis käivituvad harjumuspärased mustrid nagu kohanemine, eemaldumine, kontroll. Need aitavad toime tulla, aga samal ajal hoiavad meid eemal vahetust kogemusest. Õnn ei teki sellises kohas väga kergesti. Mitte sellepärast, et elu ei võimaldaks seda, vaid sellepärast, et keha ei lase seda sisse.
See muudab ka arusaama õnnest. See ei ole püsiv seisund ega midagi, mida saab hoida. Pigem on see hetkeline kogemus, mis tekib siis, kui tingimused on olemas, kui oleme oma kehas kohal ja närvisüsteem on piisavalt rahulik. Sellised hetked ei ole tavaliselt suured ega erandlikud, vaid need on pigem lihtsad. Hetk, kus midagi jõuab päriselt kohale. Aga et see juhtuks, peame olema ühenduses iseendaga, mitte ainult oma mõtetega. Võib-olla ei ole küsimus selles, kuidas olla õnnelikum. Pigem selles, kas on olemas ühendus kehaga ja kas selles kehas on piisavalt turvaline olla. Ilma selleta jääb õnn pigem ideeks. Midagi, millest saab aru aga mida ei kogeta.
Sest keha ja meel ei eksisteeri tegelikult eraldi. Need ei ole kaks erinevat poolt, mida saab lahus käsitleda või eraldi “parandada”. Need on kogu aeg omavahel seotud ja mõjutavad teineteist. See, mida me mõtleme ja usume, loob kehas teatud seisundeid ja närvisüsteemides ühendeid. Ja see, mis toimub kehas, mõjutab omakorda seda, kuidas me mõtleme, mida märkame ja kuidas maailma tõlgendame. Kui kehas on pinge, muutub ka mõtlemine kitsamaks ja jäigemaks, kui kehas on aga rohkem rahu, tekib ka peas rohkem ruumi.
Seetõttu ei ole ka õnn ainult mõtteviis ega ainult kehaline tunne. See tekib nende kahe koostöös. Seal, kus on korraga kohal nii teadlikkus kui ka tunnetus. Ja võib-olla piisabki sellest, kui hakata seda seost rohkem märkama. Mitte proovida kohe midagi muuta, vaid lihtsalt aru saada, et see, mida me kogeme, ei sünni ainult peas ega ainult kehas, vaid nende kahe pidevas koostoimes.
