Sattusin täna lugema jälle ühe naise kirjutist, et kuidas tema, kui tavaline naine, ei oska poseerida ja kaamera ees olla. Kirjutan jälle sellest, mida olen varemgi oma blogis kirjutanud: kui keegi ütleb, et ta ei oska kaamera ees poseerida, ei ole tegelikult asi inimese “oskamatuses” — see on fotograafi töö.
Hea fotograaf lase sul pildistamisel lihtsalt seista, lootuses, et sa “teed kuidagi õige näo” või sa oskaksid kuidagi õieti kohe esimesest hetkest olla. Fotograafi ülesanne on luua turvaline ja avatud ruum, kus inimene saab vabalt end tunda fotograafi juhendamisel.
Ma alati räägin, et igat inimest on võimalik pildistada talle omasel moel ilusasti. Kui inimene astub stuudiosse, ei tule ta sinna teadmisega, kuidas täpselt seista, kuhu käed panna või millise nurga alt ta kõige parem välja näeb ja ei peagi teadma. See teadmine ei ole inimese kohustus. Fotograafi töö on näha kuidas inimest pildistada. Pildistamine ei saa olla juhuslik “õnne peale” klõpsimine, vaid väikeste nüansside märkamise töö. Inimene lihtsalt on ja fotograaf loob sellest olemisest pildi läbi inimese tunnetamise, nägemise ja juhendamise.
Kui pildistamine käib läbi juhendamise, rahuliku tempo ja selgituste siis kaovad automaatselt ära need mõtted, mis enne stuudiosse tulekut peas keerlesid: “Ma ei oska,” “Ma ei tea, kuhu käed panna,” “Ma näen piltidel alati imelik välja.” Inimene ei pea teadma, mida ta teeb ja kuidas olla - ta peab lihtsalt usaldama.
Kõige ilusamad pildid sünnivadki siis, kui inimene ei “poseeri”, vaid laseb end juhtida. Väikesed asendi korrigeerimised, keha, pilgu ja pea suunamine — need detailid teevad pildi, mitte jäik poseerimine. Ja kui inimene tunneb, et teda võetakse vastu päriselt, mitte “modelle ootava” olekuga, siis tekib ruumi tema loomulikule ilule.
Iga naine – ka see, kes arvab, et tema ei oska – kannab endas midagi, mida saab jäädvustada kaunilt, ausalt ja õigel moel. Ja see on juba fotograafi vastutus see üles leida, mitte naise kohustus seda kuidagi ette näidata või koheselt osata.
