Jõudsin lõpuks nädalavahetusel Savvusanna sõsaraid vaatama koos kolme sugupõlvega korraga. Olin enne film kuulnud erinevaid saateid, kus sellest räägitud ning sisemine tunne ütles juba ette, miks see kõik tuleb mulle nii tuttava olukorrana meelde, et ühtpidi teadsin, et film mind isiklikult selle kontseptsiooniga ei üllata (sellest veidi hiljem), samas teadsin, et ma tahan seda väga näha. See poolteist tundi läks nii kiiresti, et tundsin kuidas ma tahaks tegelikult veel veidi seda edasi vaadata, mõeldes pärast, et kui seda on 7 aastat tehtud ja üle 200 tunni filmi peale võetud siis sealt saab veel mitu erinevat filmi kokku lõigata ja ma läheks ka neid vaatama. Film on isiklik, sügav ja puudutav ning jah, rahvusi ületav. Väga hea oma visuaali poolest, kui ka see taustamuusika oli lihtsalt juba ise nii super hea, mis viis filmi hoopis teisele tasandile.


Savusanna sõsarad puudutavad igaüht isiklikult, kes seda vaatab. Arutasime ka omavahel, et kuidas film toob iseenda seest pinnale läbi elu erinevaid olukordi ning samal ajal kui sa vaatad filmi siis samal ajal käib su enda peas su oma elu film ja kuidas aju suudab välja tuua selle 1,5 tunni jooksul nii palju informatsiooni ka sinu enda seest. Kuigi mina ja ema oleme oma elu aastaid tükk maad elanud siis võtsin kaasa oma poja ja soovisin, et ka tema kindlasti seda näeb ning tal oli ka eelnevat juba endal see soov. Pärast olid poja sõnad, et see film ei ole lihtsalt film vaid see on midagi palju enamat ning kui koolis on meil kohustuslik kirjandus ja raamatud, mida lugeda siis võiks olla koolis ka kohustuslikud filmid ja see peaks olema see film, mis peaks olema seal sees. Nüüd aga soovitab seda filmi kõigil ennast ümbritsevatel noortel vaatama minna ning räägib kui hea see on ning seda peab vaatama.


Ise mõtlen filmi järgselt ja olen ka eelnevalt mõelnud, et kui palju häbi ja kannatusi me oma kehades kanname juba läbi oma vanemate ja perekondade ning esivanemate liinipidi ning kuidas sugupõlvede kaudu seda edasi antakse. Kuidas kehadesse suhtumine ja sellest rääkimine või vaikimine või taunimine sandistab nii palju laste minapilti juba alates lapsepõlvest ning noorukieast. Kasvõi seesama nii lihtne ja loomulik asi nagu tütarlapsest naiseks üleminek võib olla traumeeriv kogemus ning sellega kaasnev häbi lausa keha läbistav, millega kaasneb ka hirmutunne. Kõik need nüansid, mis meie sisse talletuvad. Samas jõuan oma mõtetega sinna, kui palju meis endas on kinni neid suguvõsa traumasid lõhkuda ja läbi lõigata ning pakkuda parimat edasi oma lastele. Selle asemel, et naiseks saamist nurga taga häbitundega läbi elada või mokaotsast midagi mainida võiks see olla hoopis naiseks saamise pidupäev ja tähistamine, kus luuakse turvatunne, et sinuga on kõik kõige paremas korras. Mõelge kui kunagi istuvad saunalaval naised ja räägivad oma keha naiseks saamise lugu ja nad räägivad loo kuidas oma ema ütles, et nüüd täna on pidupäev. Seda täitatakse üksteisele aja võtmisega ning a la uue kleidi ostmisega, kohvikusse kooki ja jäätiskokteili jooma minnes, loodusesse matkale, näitusele, muuseumisse minekuga, mille käigus tähistatakse selle tüdruku naiseks saamist. See mõte on minu jaoks lihtsalt nii ilus. Meie endi võimuses on hetki ja olukordi hoida ja muuta parimaks turvaliseks kogemuseks. Ilma häbitundeta tähistada. Aga tihti vanematena kanname ise juba selle asjaga seoses häbitunnet kaasas oma elust, samas kui naiseks saamine on maailma loomulikuim asi mis toimub igaühega.


Tuli ka emaga jutuks, et kui erineval ajal nemad kasvasid. See aeg kus asjadest ei räägitud, kõigest tuli vaikida ja salatseda, kombeks ei olnud lapsi igapäevaselt kallistada ning kuidas inimesed elasid võõra võimu all rusutult. Kõigil oli raske ja kõik püüdsid ellu jääda. Ja nii me oleme kõik erinevate ajastute lapsed põrkudes kokku oma suguvõsa liinidest tulevate vaadete ja suhtumisega ning tihti jääb vahele omavaheline barjäär, mida ei suudeta ületada sest igaüks kannab edasi oma esivanematelt saadud traumat aga ajad ja kombed on muutuvad ja teised. Aga ma arvan ka, et see film annab väga palju alust ja julgust ületada neid barjääre ja rääkida päriselt asjadest või tulla välja asjadega, mida pole juletud varem rääkida. Ehk see film annab selle tõuke ja julguse. Sellepärast soovitan minna koos erinevate sugupõlvedega seda ka vaatama, sest see annab alust alustada vestlusi, mida muidu ehk ei alustataks ning peale filmi on soovitav koos autoga koju sõita vestluste pidamiseks või maha istumiseks ja rääkimiseks. Ja kindlasti ka mehed tuleb kaasa võtta, sest see film avab nii mõndagi ja puudutab ka neid. Või siis noorema inimesena võta kasvõi vanaema kaasa. Ka kindlasti lapsed, kelle vanus juba kannatab ja aitab luua paremat sidet ja tabude ületamist pärast asjade rääkimisest.


Aga minu enda jaoks, mis oli filmi rõõm, olid need kehad. Päris kehad, päris naised, ilma tuunimata, ilma filtreid ja photoshoppi kasutamata, ilma varjamata, ilma häbenemata, karvadega ja karvadeta, nii päris kui üldse olla saab. Ja selles päris naises, päris kehas, päris olemuses seisnebki minu jaoks ilu. Ma ei poolda naiste kehade tuunimist filmis või pildil ja oma töös ma ka ei muuda kunagi naiste kehasid millekski, mis nad pole, vaid üritan läbi oma kaamerasilma näidata seda ilu mis igas naises päriselt ka on. Kõigi oma armide, sünnimärkide ja kehale omaste kurvidega. Ja võibolla suudab see film tuua lähemale mõistmist, et iga naise keha on loodud selliseks nagu see on ja seda häbeneda ei tasuks. Mul on ka filmi looja Anna enda emaga aastaid tagasi üks seik. Olime ühise tuttava sünnipäeval ja seal tuli mingi hetk inimeste vahel jutuks minu buduaaride pildistamine ning arutelu teiste poolt, et pildid mida ma teen on ilus kehakunst nagu tookord ütles üks meesterahvas seltskonnast, mille peale tema jäigalt ütles: „ Minu jaoks on see mida sa teed pornograafia. Mina olen ikkagi nõukogude aja inimene ja sellel aja järgi on see nii. Küsisin ka oma mehe käest, et kas sina tahaksid, et sinu tütrest oleksid sellised pildid. Ei tahaks ju.“. Ma ei hakanud sellest üldse temaga diskuteerima ja lasin talle selle arvamuse jätta, millest joonistub väga hästi vanematelt saadav trauma ja suhtumine mida rakendatakse oma laste peal. Ja kui Anna rääkis filmis oma vägistamise lugu ja sellele järgnenud kodune olukord siis ei mahu see mulle siiani pähe ja teeb valu, et kuidas nii saab, aga saab ja oi kui paljudes perekondades, nii kurb kui see ka pole. Annale oleks tahtnud öelda, et mina mõistan sind ja nagu inglise keeles öeldakse I feel you. Aga kui jäädakse kinni suhtumisse, et olen selle aja inimene siis nõukogude aja järgi ilmselt selle filmi eest oleks vangi pandud ja see oleks olnud kõige räigem pornograafia. Aga tänapäeval on see film küll ilus kunst. Ja selline film ei olekski saanud sündida kui filmi loojal poleks see isiklik tunnetus ja kogemus ning lõpuni jäädes iseendale kindlaks filmi sündimisel ja selle nägemusel.


Aga alguses mainitud osa üle, et miks see film mind oma olemuses ei üllatanud ja siin filmi lõppedes kinost välja astudes ütlesin lapsele, et nüüd sa said minu ja naistega minu naisteürituse saunas käia. Kui film on kokku pandud 7 aasta võtetelt siis minu naisteüritustel on samuti alati loodud turvaline keskkond, täiesti võõraste naistega, kus 24h jooksul tulevad pinnale kõik sellised elu lood. Sama ka kehade pildistamistel kus naised räägivad oma lugusid, mida osad pole kunagi kellegile päriselt rääkinud. Need valusad lood vägistamistest, enesetapu katsetest milleni näiteks emad on noored viinud, erinevates vormides lähisuhete vaimsed ja füüsilised vägivallad, hüljatusest pereliikmete poolt, traumad, õnnetused jne. kõik need hirmud, mis on salvestunud meie kehadesse ja alateadvusse. Neutraalses keskkonnas endast välja rääkimine, kus sulle ei anta hinnanguid ja pole hukkamõistu, on alati paranemine ja edasi liikumine. Filmis on loodud sama seal suitsusaunas omas seltskonnas, kus naise keha on loomulik ja ei ole midagi loomuvastast ning seal juures need ausad jutud elatud elust ja kogemustest. Mäletan kui üks raskete juhtumitega naine tuli peale seda 24h. minu juurde kallistades ning öeldes, et see mida sa siin 24 tunniga minuga tegid, on midagi, mida aastate jooksul ei ole suutnud teha ükski psühholoog. Samas jälle on pärast kõik ühiselt tõdenud, et nüüd kui ma olen kuulanud teiste lugusid ei tundugi mul üldse midagi halvasti olevat ja hetkel on ikka päris hästi, saades tegelikult teiste lugudest tuge oma elu hindamisel. Või kui on mulle kirjutatud peale koju minekut, et naises endas toimus muutus ja mees kodus ütles, et nii hea, et sa sinna üritusele läksid, ma sain oma naise tagasi. Või, et naine kirjutab, et ma sain oma väe tagasi. Ma ikka leian, et tuleb välja rääkida, sest endas hoidmine tapab vaikselt ära ning mõjutab meie elu ja nagu filmis oli siis sealt higistatakse ja pestakse ja räägitakse see valu ära ning endast välja. Tänapäeval ka selleks need erinevad teraapiagrupid on, mis aitavad inimesel elus edasi liikuda ja võtta kontroll oma elu üle ning jagada ja välja rääkida neutraalses seltskonnas. Samuti avaldan tunnustust ja toetust kõigile neile naistele ja meestele üldse, kes on siin minu blogis "Kehalood" või üldse aastate jooksul avalikult julgenud välja tulla oma isiklike valusate lugudega. Ka #metoo on oluline liikumine ning sõnum ja kõigil on õigus välja öelda ning rääkida, aidates muuta ühiskonda teadlikumaks ja andes tuge ja oskusi kellelgi teisel taolisest olukorrast välja tulla või edasi liikuda või näha, et tunneli lõpus paistab alati valgus. Samas rääkija vabastab enda teda kinni hoidvatest ahelatest, peale mida toimub vabanemine peale seda endas pikalt peidetud valu. Soov oleks, et kõigil oleks see keegi, kes ära kuulaks ja see kellele rääkida, päriselt ja ausalt. Et oleks seda seltskonda, kellega saunas käia.


Anna Hints’ile ning kogu sellele meeskonnale aga minu isiklik suur tänu, et tõite selle filmi sellisel ehtsal kujul ja olemusel inimesteni. Praeguses ühiskonnas oli seda väga vaja ja ehk aitab see ületada tabusid ja sugupõlvede vahelisi barjääre. See film puudutab tõesti jah meist igaüht.


Ise aga liigun ikka edasi oma teadmise ja veendumusega, et need pesus või paljad pildid, mis ma naistest teen on abi ja teraapia iseenda aktsepteerimisel, enese leidmisel ning armastamisel. Tullakse minu juurde, et iseennast tagasi võtta. Et minu töö ei ole lihtsalt alasti pildid vaid see on iga naise jaoks palju sügavam protsess ning oma kehatraumadest vabanemine. Et ma olen suuteline andma oma panuse kellegi heaoluks ja paremaks enesetundeks ja minapildiks. Et pildid ravivad neid naisi endeid ja suudavad näidata nende endi ilu. Täpselt sama arvan ma ka Savvusanna sõsarate filmi kohta, et see annab nii mõnelegi inimesele suuna paranemise ja terviklikuma mina poole teadmisega, et sa ei ole vale aga ka seda teadmist, et sa pole üksi. 


Sina aga, kes jõudsid selle läbi lugeda, mine kindlasti seda filmi vaatama.