7. päev tõi vihma ja jalg läks alt.
Hommikul kell 6 alberques ärgates ja aknast välja vaadates oli sinine taevas. Kui ma 7.20 peale hommikusööki, mis oli sai, sai ja veelkord sai ning klaas apelsinimahla sisse saanud ja teele asusin oli ilm imeline. Mõnus värske õhk kusagil 15 kraadi kandis oli minek niivõrd lihtne ja rõõm oli astuda. Panin taas tossud, et käin nendega kaua saan ja 10 jõudsin teha kui ära vahetasin. Alguses oli jälle täitsa madal maa ja ikka seda asfalti, mis jalgu kulutab.
Kui ma plätud jalga sain oli asi taas palju mõnusam ning täna olid mul ka jalas uued paksemad, ilusad, helesinised varvassokid. Paar h sain käia, kui 11 hakkas vihma tulema. Seis asjadega oli sama mis eile, ei vihmakeepi ega kotikaitset nagu korralikel inimestel. Aga soe sulejope selga ja küll vastu peab. Ilm vahepeal läks ka päris jahedaks ja siis jälle soojemaks aga jopet seljast ei saanudki. Jalad plätudega vettisid ka läbi aga tunne oli jalgadel mõnus.
Täna siis oli rajal suht mass liikvel kuna paljud alustavad teekonda alles 100km. pealt, et viimase 100 läbimisega saada Camino tunnistus, et oled läbi teinud. Mitmed rajad tulevad omavahel kokku. Aga see oli hea, et ma eile ikka väikesesse kohta läksin ja alguses sain tunde üksi liikuda.
Mul aga hakkas vasaku jala põlvest ülespoole ja veidi sissepoole mingi lihas märku andma just laskumistel, mis andis üliõrnalt, eile õhtul, kahe viimase laskumise peal märku. Selline tunne nagu ära tõmmanud kuidagi. Olin siis täna 20 km juba teinud kella 12ks kui asi hakkas hullemaks minema. Teepeal oli üks puhkamiseks koht ja peatusin seal, kus ees istus juba ema Alma ja tütar Emma Lõuna-Aafrikast Kaplinnast. Almale oli see juba 3 Camino ja jutt läks ikka õigete jalanõude ja õhtuste seltskondade peale. No nii tore on nii toredaid inimesi kohata, kes on avatud suhtlejad ja tabasin end mõttelt, et vot kui kellegiga tahaks õhtul restoranis või alberques istuda siis kindlasti nendega. Nad küll läksid mujale majutuma.
Hakkasin siis mingi hetk uuesti liikuma ja jalg juba andis tugevalt märku pikal laskumisel ja kui 8 km minna oli siis käis selline valu jalast vahepeal läbi, et mõtlesin kuidas ma majutuskohta küll kohale jõuan ning samamoodi 5km peal. Kiire kõnd oli asendunud suure lonkamisega ja jala järgi vedamisega ning lisakoormusega teisele jalale mis ka seda mõjutama hakkas. Aga varianti polnud peatuda, sest see oli lihtsalt keset võlumetsa, mida jätkus veel oma 5ks kilomeetriks.
Kuna eelmine õhtu soovitati üht mungakloostrit 30km kaugusel siis olingi mõelnud, et tahaks seal ööbida aga mõeldes, et ma kell 13.00 ja veidi peale oleks kohal olnud pani enne jalavalu mõtlema, et puhkan ja ehk jätkan, sest lõpuni oleks 22 km. ainult veel minna. Aga jalg läks nii hulluks kui just laskuma pidi, et mõeldamatu oli jätkata. Samal ajal minu tigu liikumine oli samas tempos mis teistel, kus mu ees üks mees, naine, mehe seljas kollase kile all 9-10 kuune laps tukastama saadi ja vanaisa, Madridist, kuid nüüd Gran Canaria elavad ning koos 120km läbivad aga oma asju kaasas ei kanna ja saadavad igasse majutuskohta need ette.
Võtsin siis tee ette mungakloostri suunas, mis rajalt veidi eemal. Maps viis mind ka veidi valesti nii, et nüüd pakkus üks naine teise kiriku juures abi, kuna ma sammugi liikuda ei tahtnud, et viib mu autoga õigesse kohta ja nii ma siis 1km sõidu pidin oma caminol tegema. Aga eks elus ongi nii, et asjad lähevad nii nagu minema peavad ja kui vaja peatuda siis saatus ka nii teeb. Järelikult siia Herboni juures olevasse kloostrisse ma tulema pidin ja see on mu parim koht ja kogemus, kus ma kogu Camino vältel olnud olen. Siia soovitan kõigil Portugali tee Caminole tulijaid ööbima tulla. Samuti sai igaüks privaatse toa valida terve koridori peal ja üksi see öö ruumis olla.
Minu suurim üllatus oli, et tagasihoidlik infolehtedega kaust oli laual ja keerasin lehekülge ja mulle vaatas vastu Eesti lipp ja eesti keel. Infoga, et 18.00 on kloostri ekskursioon, 20.00 on missa, 20.30 õhtusöök. 6.30 äratus ja hommikusöök ja 8.00 saadetakse teele. Kõik annetuspõhine ja igaüks paneb südame järgi nagu tahab.
Jõudsin pool tundi tukastada, jalad seinal püsti, kui juba programm hakkas. Ekskursioon oli hästi huvitav (lisaks nälja kustutamisele sai aiast paar apelsini) ja meil läks sellega isegi kuskil 1.45 ära nii, et vaevu sai tuppa riideid vahetama, kui juba missa hakkas. No ja seal siis oli järgmine üllatus ja küsiti, kust keegi pärit on ja anti Camino leht eri keeltega tekstid peal ning igaüks siis kust pärit oli, lugesid koos, omas keeles, palveränduritele mõeldud teksti. Preester ajas mind sassi ja lasi mul inglise keeles lugeda, kuigi ütlesin, et võin siis lugedes kohe eesti keelde tõlkida ja lugesin siis ikka inglise keeles, kuna nii öeldi. Siis ta hakkas seda eestlast taas otsima, et kus ta on ja ma siis ütlesin, et see ju olengi mina. Ütles, oh ta ajas sassi siis võttis oma kausta ja otsis sealt midagi. Leidis ja ulatas kausta mulle, kus oli puhtas eesti keeles sama tekst. Nüüd tuli uuesti lugeda seda teksti ja lugesin nagu ka inglise keeles luuletusena. Ja teate kui ilus see kirikus kõval häälel lugedes oli. Ja no need kaks preestrit, kes missat läbi viisid on siin kloostris olnud 11 eluaastast saadik kui siin seminar oli mis 2002 suleti ja nüüd on nad 85 kanti nii, et sassi võib ajada küll.
Kloostris on huvitav ajalugu ja kunagi õppis siin preestriametit korraga 100 poissi. Kui kunagi lubati kooli esimene koolivaheaeg siis suur osa poisse tagasi ei tulnudki. Saadused ja loomad kasvatati kõik ise ja suured maad kuuluvad kloostri juurde. Taga aias on ka kuulus tervendav purskkaev, kuhu võis oma jalad sisse pista ja oi kui hea see külm vesi jalgadele oli. Ja ees on üks purskkaev, mis väidetavalt lubab lapse ja armastuse õnne.
Ja siis hakkas õhtusöök ja teate, see lihtne salat koos saiaga on mu elu üks paremaid olnud ja kõik saadused on nende endi ajas kasvatatud. See oli jumalikult hea. Järgnes läätsesupp, mis samuti väga maitsev oli ning magustoiduks jogurt. Kogu sisse registreerimise ja õhtusöögiga tegeles Olga, kes suhtleb ainult Hispaania keeles ja kes nii väga mulle mu vanatädisi Hildat ja Õiet meenutab ja ehk isegi veidi vanaema. Segu neist kolmest.
Jalgadega olen vahepeal usinasti tegelenud ja sain ühelt sakslannalt Voltareni (kelle hullu villi jaoks, varba otsas, ma niidi ja nõela andsin) ja Tšhiili päritolu Iirimaal elavalt naiselt mingi tableti, mis võtab põletikku maha. Vaikselt hakkas tagasi tõmbama ja lootust on, et homme jõuan kuidagi sinna Santiagosse ka kohale. Eks näis ja elame ikka päev korraga ja hetkes.
Päeva kulu:
Annetus 15.- raha.
