Sobitumine - ehk lugu sellest kuidas inimene üritab sobituda, lükates eemale enda isiklikud tõed, arusaamad ja soovid.
Henry A. Murray oli Ameerika psühholoog Harvardis, kes tegi Harvardi ülikooli kõige esimesed psühholoogilised testid. Ülikooli kõige esimene psühholoogiline test oli võtta grupp inimesi, kus üks inimene ei teadnud, et teised on nö. näitlejad ning panna nad vastama küsimusele, milline paberile joonistatud kriips erineb teistest. Paberile oli joonistatud 4 erinevat kriipsu, kus 1,2,4 kriips olid enamvähem sama suured ja 3 kriips paberil oli teistest tunduvalt pikem. Grupp lasti ruumi sisse ja too üks, kes midagi ei teadnud grupi keskel. Kui toimus esimene ring siis kõik nö. näitlejad tõmbasid ringi ümber nr. 1 aga too inimene, kes selgelt nägi, et kriips nr. 3 eristub tõmbas ringi koheselt ümber selle ning mõtles kuidas need teised teistmoodi panid ja kuidas aru ei saa, et see 3 kriips ju erineb selgelt teistest. Aga test ei lõppenud sellega. Seda jätkati oma 5-6 ringi samamoodi. Kui teine kord pani ta veel ringi sinna kolme ümber siis edasi hakkas ta aina rohkem kahtlema, kuna teised ju panid ringi ümber number ühe, mis tegelikult ei erinenud. Ning lõppes sellega, et viimased korrad kui grupp sisse lasti siis seesama inimene läks enesekindlalt ja rõõmsalt ning pani ka ringi ümber ühe, tundes, et nüüd kuulub ta ka teistega ühte kampa ning mõtleb samamoodi, et see esimene kriips erineb teistest, kuigi see oli tegelikult vale. Ja nii lihtne ongi see väline mõju meie enesehinnangule ja otsustele, et kui üldsus teeb nii, olenemata oma teadmistest ja arusaamadest minnakse järgitakse teisi ja visatakse ennast üle parda. Ehk see test tõestas seda, et me laseme välisel keskkonnal ennast väga palju mõjutada, sooviga kuhugi kuuluda ja sobituda, olenemata sellest, et see läheb vastuollu kogu meie enda olemuse ja tõega. Seda saab väga hästi ka praeguses maailmas näha ja tõlgendada.
See on täpselt seesama, et sul on unistused ja teadmised elus mingite asjade kohta aga selle seavad kahtluse alla teised, kes ütlevad, et see pole sinu jaoks, sa ei saa hakkama jne., kuigi sina tunned ja tahad midagi muud ja omamoodi. Seega lastakse matta oma unistused ja visatakse soovid üle parda, et sobituda teiste seltskonda või olla teistele meele järgi. Siia võib näitena tuua, et kui naine tahab pildistama minna ja ennast tõsta ning ka ilusana ja kenana tunda läbi piltide ja siis kas mees või sõbranna või kes iganes ütleb, et see on mõttetu ja sul pole seda vaja või võtab negatiivse suhtumise siis naine lükkab enda unistused ja soovid minema, mõldes, et ju siis mul pole vaja ja mina seda väärt ei ole.
Me ühiskonnana Eestis oleme nii kinni selles, et mida teised arvavad ja laseme ended sellest mõttehirmust läbi elu kanda. On neid, kes lasevad öelda, kuidas keegi kellegi arvates elama peab, minnes vastuollu iseenda maailmaga. Kui keegi midagi arvab siis on see selle arvaja isiklik probleem, mis ei puutu tegelikult sinusse. Siin on valida, kas hakata ohvriks ja lasta neil arvajatel ennast maatasa teha või võtta oma elu elamine iseenda kätesse, lähtudes mõttest, et sa elad enda jaoks ja keegi teine ei ela sinu elu. Elada tuleb nii kuidas iseendale on parim, lähtudes headest väärtustest ja tähtsaim retsept õnneliku elu elamiseks on - lõpeta mõtlemine, mida teised arvavad ning tee asju enda jaoks ning täida oma unistusi. Keegi teine, sinu eest, sinu elu ei ela.
Õnnelikud on need, kellel on kõrval inimesed, kes neid üles tõstavad, mitte alla ei tõmba. Seega inimesed, keda sa enda ümber ja lähedal hoiad, on need, kes sind toetavad või elavad kaasa ja tõstavad sind üles ja aitavad sul igati oma potentsiaali saavutada või on hoopis need, kes sind maha tõmbavad, halva enesetunde tekitavad või panevad sind endas ja oma soovides kahtlema. Valida on ikka, kas elada või olla elavana maetud.
