Talvel on külm ja pildistades lähevad mul näpud kangeks ja kaamera tundub käes alati kuidagi keerulisem ja raskem. Kõik võtab rohkem aega - seadistamine ja isegi lihtsalt paigal seismine. Aga ometi tasub end talvel õue vedada. Sest just talv annab piltidele selle teistsuguse hinguse, mida muul ajal ei leia.
Talvel õue minemine on natuke nagu vastuvoolu ujumine. Toas on soe, mugav ja lihtne kerida pilte ning mõelda, et “kunagi, kui on parem ilm”. Aga ausalt, paremat ilma ei tulegi. Tuleb ainult järgmine päev, järgmine valgus ja järgmine võimalus minna. Ja kui sa lähed, siis ilm on täpselt selline, nagu ta on. Karm, vaikne, vahel igav, vahel ootamatult ilus. Aga alati päris.
Talv kingib pildid, mida teistel aastaaegadel lihtsalt ei ole. Lumi on nagu tasuta valgusstuudio, mis peegeldab, pehmendab, võtab müra maha ja loob selle vaikse helgiga ruumi. Ja kuna lumiseid päevi on meil igal aastal järjest vähem, siis on see kõik nagu väike ajutine ime. Hetk, mis tuleb ära kasutada, enne kui ta sulab.
Talvel pildistamine pole kunagi lihtne, aga just sellepärast ongi ta nii väärtuslik. Sa lähed välja, hingad sisse seda krõbedat õhku, tunned põskedel külma ja tead, et see ongi see päris talv, mida pildile püüda.
