2. päev - ma ei julge väga öeldagi aga päev oli pikk ja käisin maha pea 50km. 7 alustasin kõndimist ja kell 8 õhtul jõudsin ühte Apulia alberquesse. Päeva peale tegin ühe 10 minutilise söögipausi ja teise pausi kui 30km ära käidud oli, et jalgu tunnike puhata, ookeani vees jahutada ja päikest võtta. Kuidagi see läks nii, et kui 30 oli tehtud ja veidi puhatud mõtlesin, ah kõnnin 5km veel aga see 5 km tuli ruttu täis ja kell oli 5 õhtul ja alberque'des jõudmiseks arvestusega 4h niisama vaba aega veel päevast ees. Mõtlesin, et ma küll passida ei taha kuskil niisama, et siis vaikselt lähen edasi kuidas jalad kannatavad. Siis teepeal olles vaatasin Camino Ninja äpist, et üks alberque on Apulias ja võtsin selle siis eesmärgiks. Kui ma hommikul kella 3ni välja olin nagu turbo siis õhtul aina aeglasemaks jäin. Viimased 5km olid raskemad, eriti see kõige viimane km. Mul oli tunne, et ma muutusin viimaste kilomeetritega 80-90 aastaseks ja sellises olekus ja tempos ka edasi liikusin. Seljakott mul üldse seljale ei mõju kuna olen harjunud rasket fotokotti koguaeg seljas kandma kuid eks need 6 koti lisakilod päeva peale ka hakkavad mõjuma. Huvitav oli ka see, et 15.00st alates olin ma ainuke ja kõik teised palverändirid kadusid ja ei näinud õhtuni välja kedagi teist. Seega tundub, et rännataksegi päeva esimene pool. Päeva rõõm ka see, et seni ühtegi villi pole.
Aga see ookenaiäär on imeline, lihtsalt kulged ja lased tuulel oma mõtteid puhastada, ookeani häälel rahustada ja päikesel soojalt paitada. Vaated on vahest nagu maalid ja ümber ääre õitseb nii palju erinevad lilli. Need lõputud rajad on palju puust, et inimesed loodust ei rikuks ära ja vahepeal sekka ka muid teid, seega piltidel pildistasin ka erinevate vaadetega radu. Pildistan käigu pealt koguaeg kõik ainult oma telefoniga, seega mingeid kunstiteoseid ma ei loo. Enamasti teengi pilti nii, et näen, et võiks klõpsu teha siis telefon taskust välja ja kiire klõps käigu pealt ning telefon tasku tagasi.
Täna haakus minuga rajal itaallasest Eduard, kes on sündinud ja kogu elu tegelikult elanud Luhemburgis ja enne pensionile jäämist 57 aastaselt (nüüd 61) Luxemburgi pangas töötanud ja ühe tütre isa, kelle tütar 27 ja algklasside õpetaja. 5km kuni tuli tema hotell kulgesime koos rääkides edasi. Tundsin tükk aega seljataga kedagi käimas, kelle samm tundus nõks minust kiirem ja nagu tahaks mööda minna nii ta mingi hetk hakkas mööduma aga muidugi see "bom Camino" on kohe jutu alustaja. Eduard oli ka tunnistajaks minu lapse elu kõige paremast päevast ja sellest rõõmust kui poiss mulle helistas ja telefoni rõõmust karjus, sest sai sisse oma unistuste kooli VHK'sse teatri suunda, kuhu oli sadu kandidaate ja 14 õpilasest eelistatakse juba oma kooli õpilasi ja väljast võetakse sisse käputäis teisi lapsi. Seega lapse õnne päev oli päeva tippsündmus ka minu jaoks, kuna sellele õnnele täna miski vastu ei saanud.
Õhtul aga majutusse jõudes, mis on täiesti luks, esialgu lihtsalt istusin põrandal maas ja ei tahtnud püstigi jalgele tõusta. Mind võtsid vastu kaks rõõmsat sakslannat ja andsid mulle ise ühes 4ses toas narivoodi ja muidugi üleval, sest peremees oli kadunud. Tegin vajalikud kõned ära ja komberdasin kuidagi pesema. Sakslannad soovisid anda mulle medali ja õhtu läbivaks naljaks sai 50km. Aga neid sakslasi ilmus veel välja ja kokku sai neid lõpuks 6s, kellest 2 on sõbrannad ja kõik teised üksi Caminole tulnud ning nad kõik kuidagi päeva peale üksteisega haakusid. Nende kahe sõbranna seltsist oli hostelis algul üks, kuna teine naine oli läinud arsti juurde, kuna väitis, et ei tunne hästi. No arstil miskit ei selgunud ja ilmselt arvati, et püshholoogiline teema. Väidetavalt inimene, kes ei suuda toime tulla planeerimata ning tema mõistuse vastane on, et ta ei tea kuhu ja kus nad iga õhtu maanduvad ja kus ööbimine on. Paanikatakk pigem nagu siin enne maga minekut selgus. Sõbrannast on veidi kahju, kuna tema veitsa kannatab selle teise paanika seltskonna eest ja see mõjub ka tema hingele ja Camino kogemusele. Igatahes saabus too teine tagasi 12 öösel kui meil veinid joodud ja Camino seekord sügavamad naistejutud räägitud, milliseid jutte nad caminol ennem jaganud pole, a no teate küll kuidas mul naistega alati sügavamatesse kihtidesse läheb. Üks mees ka aga ta eriti kaasa ei rääkinud ja kord oli ja kord polnud meil seal köögis seistes seljataga. Üks tüdruk aga on juba 21 päeva alates Lissabonist teel. Seltskonna lõbusaim ja vanim sakslanna on viimased 10aastat Šveitsi kodanik olnud ja endine õde ning kes on ka varem caminosi teinud. Ehk siis meil sai kirju seltskond 20, 30, 40 ja 50'ndates inimesi. Ja see üksi tulek ongi see, et sul on meeled valla suhtlemaks teiste inimestega, sa ei sõltu kellestki peale iseenda ja oled ja teed kõike nii nagu ise tahad.
Üks huvitav tähelepanek samuti, kõht ei lähe tühjaks ja nälga pole. Seda küsisin ka teistelt kas neil ka nii ja kõik ütlesid sama. Ma sundisin ennast sööma ja käisin korra poes, et leivale määret osta. Hästi huvitav, et ei ole isu ega keha kuidagi ei anna märku, et sööma peaks.
Pildid siis algul Portost välja liikudes ning siis mööda ranniku äärt. Pilte palju ja kahjuks kõike ei mahu näitama ja iga pildi juurde rääkima ja kirjutama.
