Kuidagi viimasel ajal on mulle hakanud eriti silma kõik postitused naiste ja nende kehade osas ning internetis on suve algusega nagu mingi paisu tagant torm vallandunud ühest äärmusest teise nii ajakirjanduses kui blogides. Kus keegi tuleb välja oma keha jutuga nagu näiteks Madli Vilsar, et ongi kaalus juurde võtnud (olles normaalkaalus ja eelnevalt pigem alakaalus ning näeb tegelikult imekena välja ja ma väga hindan tema paari kehasõnumit, millega ta välja tulnud on), kus keegi materdab kedagi teist, et on suure tagumiku taha lasknud, kus keegi propageerib, et tänu kallitele masinatele on oma kintsupekist lahti saanud, kes uued rinnad endale pannud jne. Loen ja mõtlen, et miks ühiskond sellist survet meil Eestis naistele avaldab ja sellist stressi tekitab, et nagu me peaksime igapäevaselt ennast teistega võrdlema ning kui olemegi erinevad ei tähenda see, et peaksime end halvasti tundma. Ja miks ollakse üksteise vastu nii õelad?
Madli Vilsari näide on ideaalne sellest, kus üks televaataja kritiseeris, et ta on telekast vaadates juurde võtnud. Kevadine Buduaar ajakiri samuti kirjutas naiste keha lugu ning ühest 5st fotograafist olin mina kelle poole pöörduti, et saada kontakti mõne naisega, kes annaks endast oma keha pildi ja kuhu ma meelega pöördusin naise poole, kes on palju suuremat kasvu kui tavapärased naised (olin 100% kindel, et keegi teine sellist naist ei vali) ning tema lugu võite lugeda sealt. Mul endal kahjuks teile pilti näidata ajakirjast pole, kuna mul endal seda pole. Aga kuna sain mustandit pdf’st lugeda siis väga huvitav kontrastus tekkis 5 erineva naise puhul ja selgelt oli näha, kus imeilusad peenikesed naised kipuvad ka katki olema ja samas kui naine, kes erineb teistest on nii ägeda eluterve suhtumisega oma kehasse.
Aga kogu selle asja juures on kõige kurvem see, et igalt poolt meediast – ajakirjandusest, televisioonist, FB, Instagramist jne. võtavad asja kinni järeltulev põlvkond ja eriti vanusegrupp 10-16, kes on kõige haavatavam sihtgrupp ning kes oma iidoleid vaadates arvavad, et see mida nemad teevad on ainuke normaalsus ja ma pean samasugune välja nägema. Kui keegi veidi tuntum teeb Instagrami postituse, et näete ma pole päev läbi söönud ja näitab, et tänane päevatoit oli kellegi kinni makstud reklaam kahele müslibatoonile ning ma olen nii mitu kilo viimasel ajal maha võtnud, siis pole raske ära arvata kellel toitumishäired tekivad. Ja siis me mõtleme, et kust meil tulevad need ebakindlad ja katkised naised, kes piinavad ennast meeletult oma kehale mõeldes ning iseenda aktsepteerimine sellisena nagu me oleme ei jõua mõne sisse ehk kunagi. Ma oma töös olen kord ühe 15 aastase neiu näitel näinud kui karmiks võib minna iseenda suhtes ja kuidas imeilus tüdruk peab ennast niivõrd jubedaks tänu sotsiaalmeediale ning kuidas psühholoogiliselt oli ta juba nii rikkis ning ilmselgelt ka toitumishäired, et isegi minul tekkis hirm. Minu jaoks oleks tervitatav nähtus näha hoopis tasakaalustatud ja läbimõeldud postitusi ja reaalajas videosid naistelt, kes ongi mingiks eeskujuks kellelegi oma tohutute jälgijate hulgaga rääkida, et näljutamine ja vale toitumine ja üle treenimine ei tee kehale head ning millel võivad olla väga karmid tagajärjed, mis võivad lõppeda lastetuse ja hullemal korral surmaga. Pigem võtta käsile näiteks eeskujuna väljakutse koos oma jälgijatega tasakaalustatud toitumine (tähendaks retseptide ette andmine ja ühiseid toite tehes ning näidates täpselt ette) ja mõõdukas ühine trenn kuu aja jooksul mida kõik teeks, et teha neile noortele puust ja punasest ette, et mis on õige ja mis on vale ning rääkida ka sellest, et me olemegi erinevad oma kehakujude ja pikkustega. Erinevate toredate väljakutsetega oleme suutelised muutma nii mõnegi elu. Siinkohal räägiks kohe neist kohtuavatest pardinägude tegemisest ka aga selle jätan teile teiseks korraks. Kui minu teha oleks, siis ma juba koolis paneks sisse õppeaine tüdrukutele, mis käsitleb psühholoogiliselt minapildi ja oma keha aktsepteerimise, toitumise, õigete treeningute jne. õpet, mis toetaks igat neiut nende iseenda leidmise teel ning annaks vajaliku toe edaspidiseks.
Ilmselt see kõik hakkabki mulle rohkem silma selle tõttu, et ma igapäevaselt tegelengi naistega ning nende kehadega ning aitan näha kui võrratud kõik naised on sellisena nagu nad päriselt on ilma Photoshopis neid muutmata. Jah minu juurde tuleb ka naisi, kes on oma keha suhtes ebakindlad ja ei oska ennast vaadata, kuid nii mõnelegi olen suutnud näidata seda, mida meie teised näeme ning saanud kuulda naistelt kuidas nad poleks ise uskunud, et nad näevadki tegelikult sellised välja. Tänagi näidates sama pilti naisele, kes pildid siin postituse juures, ütles mulle messengeris lause: „Paned mind armuma iseendasse jälle ❤“ ja need on minu jaoks kõige magusamad sõnad ja tänu minu töö eest ning minu hing heliseb sees.
Siinkohal hetkel tahaks lõpetuseks öelda lause, et ela ise ja lase ka teistel elada. Toetagem üksteist mis iganes teel ning võtke kätte ja tehke suguõdedele ka ise komplimente, sest neid me ei kipu tavaliselt tegema ja võtame asju iseenesest mõistetavana. Samas need väikesed laused omavad tohutut jõudu ja energiat enda sees. Tead, et sõbrannal, tuttaval, töökaaslasel on ilusad silmad või ilusad juuksed või ilusad ripsmed või kasvõi seksikas tagumik või ta mõni päev lihtsalt särab eriliselt või kannab ilusat kleiti mis tema kehaga imeliselt sobib või tal on mingi tore iseloomujoon või sisse harjunud komme, siis võta kätte ja ütle selle kohta midagi ilusat. Väga äge on näiteks ootamatult südamest öelda, et tead niikaua kui ma sind tunnen ma olen alati arvanud, et sul on imeilusad…