Tulevad mu juurde naised, üks ilusam kui teine aga jutt on alguses enamusel ikka sama. Ma olen ebafotogeeniline, mulle ei meeldi endast pildid, minust ei tule kunagi ilusaid pilte ja nii edasi, nagu ikka ja salamisi jäetakse enamasti ütlemata, et ma tegelikult olen arvamusel, et ma ei ole ilus. Noh, ilmselt teist enamus tunnevad selles ka ennast ära. Ka pildiolija tuli selle jutuga ning spetsiaalselt palus veel tema tütar mulle edasi öelda, et ema pole kunagi rahul oma piltidega. See on see koht, kus mina vaikimisi oma peas mõtlen, ja jah räägi mulle sellist juttu ja vaatame siis pärast, kui pildid tehtud, et mis ütled. Noh tegelikult ütlen seda kõval häälel välja ka.
Ja siis olen mina. Vaatan, uksest tulevad sisse nii ilusad naised ja mina elan seal paralleeluniversumis, kus kõik naised on ilusad. Ma ikka räägin, et ma olen nii rikutud, et näen naisi ilusana. Annan ju seda oma piltidel täpselt sedasi edasi, kuidas mina kedagi näen. Sellest tuleb mulle kohe ette see, et kuidas minu poeg käib ja räägib, et kõik naised on ilusad. Hiljuti siin just ütles mulle, et tema ei saa midagi sinna parata, kui tema kodune kasvatus on selline ja naised on ju ilusad. Ja siis keegi poja sõbranna ütles talle, misasja sa räägid, kõik naised ei ole ilusad. Ja poiss ütleb, et ei saa üldse aru, et kuidas keegi arvab, et naised pole ilusad, nad ju on. See on hea näide, millised uskumused me kodust kaasa saame ja millist järgmist põlvkonda me ise kasvatame ning mida me ise oma lastele edasi anname.
Aga minu kodust tagasi naiste juurde. Kus tuleb sinu arusaam, et sa pole fotogeeniline või midaiganes sa enda suhtes arvad? Kui me räägime piltidest siis ma võin selgelt öelda – halbadest kodukootud piltidest on enamus seda usukumust aastate jooksul iseendasse sisestatud. Kordan ennast, nagu ikka, see on tulnud enamuse pereliikmete või sõprade ebahuvist üldse pilti teha ning oskamatusest vaadata ja juhendada. Me näeme inimest üldpildis ilusana aga et seda pildil hästi edasi anda, nõuab see enamasti ka oskust näha. Sina ei ole ebafotogeeniline, lihtsalt pildi tegija ei oska pilti teha ja see on oskus näha inimest ja valgust. Uskuge mind, ka minu pereliikmed ei oska sedasi pilti teha ja kaasa käib alati jutt, et ma pole kunagi piltidega rahul – nii nagu paljudel teist ka. Mul ema tegelikult ka räägib, et see on ikka nii uskumatu tegelikult, kui raske on pilti teha. Ausalt, ma olen päriselt ka nutnud või teistpidi naernud läbi pisarate nii, et pea tilgad püksis, milliseid pilte mu pereliikmed minust aegajalt suudavad teha. Aga ma ei võta seda mittekunagi enda uskumuseks, et ma olen piltdel kole või et mind pildistada ei saa või veel hullem, et ma laseks enda minapildi sellest põhja lasta.
Ja siis ma vaatan seda pilti siin, naisest, kes tuli mu juurde oma uskumustega, et ta pole kunagi piltidel kena. Me pildistasime ja nagu ikka ma alati näitan sessiooni ajal naistele pilte, mida neist teen, et nad saaks aru, et sealt ei tule midagi hirmutavat. Ja poole sessiooni ajal näitan jälle satsi pilte, mis just tehtud sai ning siis hakkasid tal need pisarad voolama, sest kui sa oled ära elanud 50+ aastat arvamusega, et sa pole ilus, veelvähem piltidel ilus ja siis järsku keegi näitab sulle, et oled ikka küll. Ja no ja siis mina, kellele läheb endale nii hinge sellised hetked ja siis hakkavad ka mul pisarad voolama. Sain jälle endale sessiooni, kus nuttis naine ja nutsin mina. Ja seda kõike sellest, et naine on lihtsalt ilus ja ma jõuan läbi selle ehitatud eituse kaitsekihi sinna sügavale sisemusse välja, muutes naise usukumust ja nägemust iseendast. Aga see kõik on nii ilus.
Ja praegu siis jutu lõppu tulid mul jälle pisarad silma, sest läheb nii hinge.
