Vihmasesse suveõhtusse üks allpool olev pilt, mis mulle endale tohutult meeldib. Sügav, siiras, mis kannab endas edasi tugevat emotsiooni, olles samal ajal õrn ja naiselik. Kui pildile peaks nime panema siis oleks see minu jaoks midagi sellist: "Olles valguses haaratud varjudest".
Naised ja naiste kehad on nii erinevad ja me kõik oleme unikaalsed nii seest kui väljast. Tuleb lubada endale astuda varjust välja valguse kätte ning võtta ennast vastu sellisena nagu me oleme. Nii paljud naised kirjutavad, et nad kardavad kaamera ette tulla buduaari pildistama, luues enda jaoks mingi põhjendamatu hirmu. Hirmu näha ennast sellisena nagu me tegelikult oleme - omas kehas ilusad, naiselikud, sensuaalsed, seksikad. Me toidame ise enda hirmu oma mõtetega, et me pole piisavad. Kelle või mille jaoks? Iseenda või teiste? Miks keelatakse iseendale näha endas jumalannat milleks me kõik loodud oleme? Kas teised on tõesti paremad kui me ise? Kas meie välimus hakkab määrama seda, kes me tegelikult sisemiselt oleme või vastupidi? Kas keegi teine määrab seda, kes me oleme? Miks me läheme rikki võrreldes pidevalt ennast teistega, mis ei vii meid kunagi kuhugile, sest Sina oled Sina mitte teised. Miks Sa teed endale nii? Minu piltidel on kõik naised täiesti tavalised naised nagu Sina ise, kõik on omamoodi erilised omas kehas, täpselt samamoodi nagu seda oled Sina. Astu varjust välja valguse kätte ja hakka nägema ennast jumalannana!!! Ka mina võin Sind selles aidata!
