Kui palju elatakse ise oma peas enda elu keerulisemaks kui see tegelikult on. Sageli seisavad suurimad piirangud meie peas, mitte meie ümber ning meie elu sõltub sellest, mida me oma peas mõtleme ja millest lähtuvalt tegutseme ning ka oma elu elame.
Täpselt sama on ka meie mõttemaailmaga meie endi välimuses osas. Kui tahame mõelda kui palju vigu meis on siis see mõjutab ka meie hoiakuid, käitumist, suhteid ning kogu meie olemust. Aga selle endas vigade otsimise taga on hirm Psühholoogilised uuringud on näidanud, et negatiivne kehapilt ei ole seotud ainult välimusega vaid selle taga on sageli enesekriitika, hirm saada hinnatud või tõrjutud ning soov olla teiste poolt aktsepteeritud. Inimene, kes suhtub endasse suurema mõistmisega, kogeb tavaliselt vähem kehaga seotud rahulolematust ning suuremat rahulolu iseendaga.
Väga paljud ei vaata ennast tegelikult sellisena nagu ollakse, vaid vaadatakse ennast läbi oma hirmude, varasemate kogemuste, teiste öeldud sõnade ja ühiskonna ootuste. Vahel piisab ühest kommentaarist kooliajast või mõnest halvasti öeldud lausest, mis jääb aastateks meie pähe elama ning käib meiega nagu kummitus kaasas. Kuigi elu on edasi läinud, kanname me neid mõtteid endaga ikka kaasas. Ikka aegajalt kuulen naistelt, kuidas mingi kogemus või nähtu on lapsena sööbinud nii sisse, mis on määranud naise minapildi terveks tema eluks.
Enamasti ei näe teised inimesed meis neid vigu, mida me ise päevast päeva märkame ning ise endas otsime ja millele oleme fookuse suunanud. Teised näevad tervikut, meie vaatame ühte detaili ning teised näevad inimest, meie näeme oma ebakindlust ja rahuolematust.
Võib-olla tasub endalt aeg-ajalt küsida, kas probleem on päriselt oma välimuses või hoopis selles loos, mida endale iseenda kohta räägitakse. Sest need on kaks täiesti erinevat asja. See, kuidas me ennast näeme, ei pruugi alati olla tõde ning mõnikord on see lihtsalt harjumus mõelda endast teatud viisil, mille juured ulatuvad kuhugi sügavamale, millest see kõik tuleneb.
