5. päev on nüüd see päev, kus saan öelda, et lõpp oli raske.


Hommikul ärkasin kell 6 aga jalad sain alles alla 6.45 ehk minekule. Välja minnes oli temperatuur 20 kraadi, selline elu mõnus. Ilm oli nii mõnus ja ise tundsin vaikselt rõõmu, oi kui hea, et päikest pole ja sellise maheda ilmaga edasi minna on lihtsalt rõõm. Taevas läks pilve ja eemal oli näha musta taevast ning mägede pool nägin sadu. Tundus nagu liiguks minu poole ja nagu ei liiguks ka. Sain kehal tunda täpselt 4 vihmapiiska ja juba mõtlesin, nonii vihmakeep jäi koju ja niimoodi kuskilt võtta ka pole, et nüüd tuleb siis vihmas kõndida. Aga siis hakkas tagasi tõmbuma ja kell 11 oli juba lauspäike ja sinine taevas. Aga ma ei tea kas see vihmapilv tõi kuumalaine, igatahes keris täna temperatuuri 30 peale. Ja see 30 on see mis mõõdetakse varjus ja ma kujuta ette mis see päikese käes oli 40 ehk

.

Võtsin eesmärgiks jõuda O Porrino'sse kuhu näitas 33,7 km kõndida (tegelikkuses tuli 35km) ja rõõmsalt mõtlesin, et tehtav. Esimene kord kui ma nägin seal külas, kus ööbisin, üht kiirtoidu kohta ja Burger King oli kanda kinnitanud. Olin kõik päevad mõelnud, et näe siin on kõik nii tavaline ja pigem vaesem piirkond, kuhu pole uhkemad asjad jõudnud ja siis totaalselt suva kohas tuleb ette.


Mõtlesin, et täna läheb mägisemaks aga üllatuseks algul suts allamäge ja ülejäänud tee laussirge. Täna tuli asfalti ka kõvasti sel teekonnal. Aga see päike ja kuumus tappis, kui ta otse peale paistis ning õhku ka polnud. Ma ei kujuta neid ette kes juunis, juulis ja augustis seda teha tahavad. Täielik surm. Siis peakski liikuma 10km päevas. Pool sellest teest olingi lauspäikese käes ja polnud võimalik varjus liikuda.


Kuskil vahepeal peatusin korra ühe kohviku ees pingil, et plaastreid vahetada, kuna kuumaga ei tahtnud need täna kuidagi püsida, sest muidu hõõruks plätud mu sisemised jalaääred katki. Kohvikust tuli selle omanik välja ja küsis, kas soovin midagi ja palusin ainult passi templit. Hakkasime siis rääkima ja vaatas mu passi ja ütles: "You are crazy." Ta sai ööbimiste templite järgi kohe aru mis vahemaad. Kuna ta ise viib gruppe rajale ja ütles, et 6 gruppi tuleb tal see suvi, et normaalne on teha 20-25 km päevas aga see, et ma nii plätudega juba eilset vahemaad ja tänast läbin ei ole normaalne.


Küsis ka miks, mida hommikul ärgates ka brasiillanna küsis. See on hästi huvitav, kuidas see nende inimeste arusaamadega ei klapi ja nad kipuvad suruma, et nemad nii ei arva. Mina ei ole tulnud turismireisile, kus ma käin uimaselt mööda vaatamisväärsusi (välja arvatud kirikud, kui lahti käin alati sees, istun aga enamus on kahjuks kinni) ja tundide viisi pean pause kohvikutes. Mulle väga meeldib käimine ja edasi liikumine ja ma teen kõike nii nagu jooksvalt tuleb ja ise suudan ja tahan ning süda ütleb. See on minu teekond ja teen kõike nii nagu ise ennast hästi tunnen. See ongi põhjus miks üksi tulla ja teha kõike iseenda järgi omas rütmis. Inimesed ongi erinevad, mõni käib 10km ja mõnel juhtub 50 tulema ja see on ka täiesti ok. Ma olen alati oma kõnnakuga teistest palju kiirem ja seda juba lapsest peale. Ega ma siia ka ettevalmistamata ei tulnud, nii rumal ma pole, et ma oma keha ja jalanõusid enne tulekut ei tunneks. Ma tean väga hästi kuidas ostetakse enne tulekut uhked uued endale parajad papud (suur viga) ja siis siin antakse paari päevaga otsad. Täna just ühed sellised tüdrukud sattusid teepeale ja teinud mitu puhkepäeva, kuna ei suuda edasi liikuda. Lisaks tavapärasele käimisele tegin ma enne tulekut, 3 nädala jooksul, osadel päevadel, kui sain, juba üle 200km käimist. Ärkasin hommik kell 7 näiteks ja läksin tegin 24km. Seega mina tegin endale selgeks kuidas mu keha reageerib, kui palju ma päevas suudan ja ma ei pidanud 50km ka enda jaoks ebarealistlikuks mõnel päeval kui nii juhtub minema. Samuti tegin selgeks mida minu matkatossud mu jalgadega teevad ja et ma oskan oma jalgu kaitsta ja ville ei tuleks. Seega keha oli juba mul ette valmistatud ja mingit valu ei kaasnenud, teised, kes lampi tulevad surevad 3ndal päeval valusa keha käes, ma lihtsalt valusa keha osa tegin kodus juba läbi.


Tee viis mind ka läbi Valenca ja see oli teepeal, peale Portot, esimene koht, kus oli ehtne turistilõks ühe suure võimsa kindluse valdustes. Uhked poed, peened restoranid ja ilmselt palju kohalikku oma riigi turiste, keelt kuulates. Sealt ma jalutasin vaikselt läbi. Jõe peal isegi turistipaat sõitis ja valjuhäälselt oli kuulda mida räägitakse ning ka naiste süstatiim tegi treeneri karjumise saatel trenni. Seega see on popp linn. Valenca esimeses otsas leidsin üllatuseks väga suure poe, kust ostsin 3pakki plaastreid ja juua. Istusin poe ette laua taha ja tegin seal ka 15mintsa pausi süües ja juues. Ja siis ma Hispaaniasse juba jõudsingi. Seal ma varsti panin sokid jalga muidugi plätudega, kuna plaastrid selle kuumaga hakkasid koguaeg maha kooruma ja see hakkas häirima ning tundsin, et nii võib valusalt lõppeda. Sokid tegid asja kohe heaks.

Täna aga viimased 5 koma midagi km oli see hull osa. Esimest korda tuli ette, et rada läks kaheks, üks paremalt nagu läbi linna 5 midagi kilomeetrit ja teine vasakult 6 koma midagi. Siis rõõmsalt mõtlesin, et lähen läbi linna lühemat maad, et vaja kohvikus nina ka puuderdada ja oi see oli elu viga. Tegelikult viis see mingile tööstusalale, kus konkreetselt oli sirge 3km lauspäikese all kõndimist. Leidsin peale kilomeetri kõndides ühe puu ja kuna juua oli vaja, siis istusin puu taha maha ja tegin 15minutilise pausi lasin kehal sellest lauspäikesest veidi toibuda. Edasi minna oli tõesti raske, kuna päike tappis. Kui ma sellest kohast edasi esimese kohvikuni jõudsin, läksin sisse jahedasse, jäin keset saali seisma ja hinge tõmbama olles täitsa läbi, kus teised mind vaatasid. Kui muud toimetused tehtud, läksin leti taha, kus enne nägin värsketest apelsinidest tehtavat mahla masinat. Kohe näha, et Hispaaniasse jõudnud, kui leti taga tüdruk läks ühele mitte vormis vanemale mehele midagi ütlema ja mille peale ta hästi nõmedalt ühmas. Ajas siis end laisalt püsti ja tuli leti taha mahla tegema. Ta vist ootas, et ma baari tühjaks jooks apelsinimahla asemel. Aga see mahl külmadest apelsinidest oli jälle jumalik nektar ja energia andja. Siis küsisin, palju maksta tuleb, algul ignoreeris ja siis minu teada ütles Hispaania keeles 3 ja ma pöördusin tüdruku poole, öeldes, et ma ei saa aru ja tüdruk ütles 2,5, mille ma ka andsin. Aga lõpetasin siis täna 17.45.


Hispaania pool on kohe näha kuidas asjad kohe kallimaks muutuvad. Täna jõudsin ka majutusse mis äpist näitab, et 8 raha aga hoopis 13 küsitakse. Kui menüüdes oli Portugalis supp igal pool 2,5 raha, kui menüüd tänaval näha olid, siis siin kohe 3,5 kõige lihtsam supp.


A ja lugesin siis teie pärast kokku - terve päeva peale nägin 3 palverändurit - kaks Taani tüdrukut ja üks mees. Siis kui päeva lõpus sinna kohvikusse jõudsin siis just lahkus sealt 4 palverändurit.


Igatahes tänased kulud:

13.- ööbimine

2,5 raha värske apelsinimahl

8,13 kolm pakki erinevaid plaastreid, üks vesi mis maksis poes muidu 22 senti ja siin Hispaanias kohvikus 1,5., üks külmikust šokolaadi proteiinijook.

3.- ööbimiskoha baari menüüs Hispaania omlett.