In english below the pictures. Suomeksi kuvien alla. First introduction story here: https://www.kadripurje.com/blogi/reis-umber-maailma/

Läbi aegade on ikka Soome olnud koht kust pääseda laia maailma reisima ning praeguseks on see koht mida paljud eestlased ka koduks peavad ning alustangi oma ümbermaailmareisi selle riigiga. Soome huvilisi tuli mulle väga palju ja valisin kiirelt nime järgi esimesena välja Riinu, sest ma teadsin, et olen seda nime varasemalt näinud ning pikaaegne jälgija on olnud. Pärast tuli meelde ka, et talvel kuskil fotogrupis Riin kirjutas ja otsis fotograafi, kes räägiks inglise või soome keeles ning oleks valmis soomlasi Tallinnas pildistama ning ma seal talle märku andsingi, kuna ma suhtlen vabalt neis mõlemas keeles. Tookord ta vahendas mu kontakti ning suur seltskond soomlasi mu juures stuudios pildistamas käisidki.

Kuigi Soomet keegi eksootikaks või väga huvitavaks ehk ei peagi aga igal inimesel on oma lugu kuidas ta kuhugile sattunud on, kus ta hetkel elab ning milline see teekond on olnud ning rõõm on, et Riin osales ning mind endale külla lubas. Ja mulle nii meeldis Riinu entusiasm, kus ma talle öösel kirjutasin ja hommikul kohe jooksvalt tegime temaga kõige esimese fotosessiooni kui ta oli õues järve ääres jalutamas ning ma helistasin talle ja ütlesin, et teeme kohe paar klõpsu prooviks ja tahan näha kuidas õues jääks, kuigi õues on eemalt on väga raske üldse sellisel moel live vestluses telefoniga pildistades midagi peale saada aga panin paar pilti siia ikka. Siis Riin läks koju, et end päriselt ka pildistamiseks valmis panna ja tegime tunnike hiljem toas kahekesi fotosessiooni, kus abiks meil telefoni hoidma kedagi polnud ja kasutasime ära kolmjala võimekust. Kuna ma olen ise elus hästi spontaanne ja paindlik inimene alati siis sellised inimesed mulle väga meeldivad, kes ei hädalda ning on valmis koheselt reageerima ilma pikema ette planeerimiseta ning tegema oma elu huvitavaks. Tegime ühe korra ühe kiire sessiooni veel ning tahtsin teha õues ja näha, kas midagi välja tuleb ning siis tuli Riinu elukaaslane appi ning hoidis telefoni ja need seerias viimased pildid.

Aga teate kui tore on näha praegusel ajal inimese reaktsiooni nagu ta oleks päriselt ka minu juures fotosessioonil käinud ning kõik see elevus, naer ja emotsioon mis sellest välja tuli. Kuigi Riin ütleb ise, et ta on tagasihoidlik siis seda muljet mulle küll ei jäänud. Aga siin siis teie ees on tema lugu. 😊

Moi! 😊

Oli 8. oktoober 2005 aasta kui istusin Tallinnas laevale ja suund oli Soome. Ise vabatahtlikult tulin siia, sadamasse oli mind ära saatma tulnud ema ja mu parim sõbranna / sugulane. Ja issand, kus oli palju pisaraid, terve tee laevale vaid nutsin ja nutsin. A mida tahta tüdrukust, kes 20 aastaselt, esimest korda üksi, suurde maailma läheb. See oli see hetk, kui noor neiu lendas nii öelda kodu pesast välja ja hakkas oma elu elama. Tulin Soome tegelikult algselt plaaniga olla siin 8 kuud ning hoidma ja kantseldama väikeseid soome - rootslasi.

Esimesel päeval kohe tutvustati mind ühe eestlanna Katriniga ja see tegi võõras riigis kohanemise ikka jupp maad kergemaks. Ma olen oma loomult tegelikult tagasihoidlik ja ei torma kohe tutvusi looma aga Katriniga saime kohe hästi läbi ja nii me siis veetsime suurema osa vabast ajast koos. Tema kaudu tutvusin ka siinsete teiste eestlastega ning nii see mu sotsialiseerumine siin alguse saigi. Tööpäevad hoidsin lapsi ja vabal ajal olin eestlastega koos. See andis põntsu ka sellele, et soome keel ei arenenud mul üldse. Peale 8 kuud ma ikka soome keelt ei osanud, kuid kuna noore inimese jaoks oli siin põnev ja uudne, siis koju ma ei kippunud. Olen eestimaalt pärit ja Soome tulin Espoosse ( Helsingist vaid 15km eemal ), no see oli minu jaoks täitsa erinev kui elu maal :D. Olin suvel paar kuud Eestis ja siis naasesin Soome tagasi ning taas lapsi hoidma ja otsima oma kohta elus. See oma koha otsimine tundub siiani vahel nagu selline jätkuv tegevus.

Peale kaheksat aastat Soomes elamist ja töötamist tuli sein ette, enam ei jaksa, kuid koju ka minna ei tahtnud. Ma ei teagi miks see nii oli, sest eestlasi on koguaeg mu ümber ja ma elangi nagu omas väikses Eestis siin Soomes. Soomlased ei ole kunagi minusse halvasti suhtunud ning töö juures saan nendega väga hästi ka läbi. Kuid tuli mingi imelik sein ette ja vajasin midagi uut. Õnneks lapsepõlve sõbranna oli teinud 3 aastat varem tagasi pakkumise, et võiks minna maailma lõppu seljakoti ränduriteks ja võtsin selle teema uuesti üles ning panime plaani lukku. Kokku oli meid siis lõpuks neli tüdrukut ( 3 lapsepõlve sõbrannat + üks tuttav ) ja pakkisimegi seljakotid ning lendasime Uus – Meremaale. Oi ja see oli väga mõnus seiklus. Selle ajaga sain aru, et maailm on imeline. Ning, et elu Euroopas ja maailma lõpus on täitsa erinev. Minu jaoks maailma lõpus ei ole nii kiire ja pingeline see elu. Põhiline lause, mis meile kärmetele eestlastele seal öeldi – „ Take it easy, Relax!“ 😊 See seiklus tõestas ka seda, et see sõprus, mis lapsepõlves loodud ei purune nii kergelt. Kahjuks küll üks sõbrannadest otsustas seikluse lõpus peale meie sealoldud aastat, et tema jääb sinna. Meie aga tulime tagasi. Mina maandusin taaskord Soome. Lõpetasin vahepeal alustatud õpingud ja läksin tagasi kaubandusse tööle. Olen elupõline klienditeenindaja. See seiklus, aga süstis minusse selle, et reisimine omal käel on parim! Maailmas on nii palju kohti kuhu veel tagasi minna. Nüüd olengi Soomes nagu majanduspagulane, kellele meeldib iga päev tööle minna, sest palgapäeval saab natsa kõrvale panna ja kusagile reisida. Plaanis on ka Uus – Meremaale uuesti minna, sest sõbranna, kes sinna maha jäi, kavatseb oma Kiiviga ( kohalikuga ) abielluda!

Kuid plaan on ühel kaunil päeval müüa siin soetatud kodu maha ja oma kodu Eestis osta. Mulle tegelikult väga meeldib Eestis ja käime ka suht tihedalt ka seal ja nüüd ma tunnen sellel Covid-19 ajal kodus käimisest väga puudust. Ma olen nagu selle koroona teema suhtes nii pahur. Mitte riigi ega koroona peale, vaid inimeste suhtumise peale. Soomes ei ole nii piiratud see elu olu kui Eestis. Siin pead distantsi hoidma 1 meeter, 10 inimest võib maksimaalselt koos olla ja poed on kõik lahti, isegi mõned jõusaalid. Tundus, et nüüd munadepühade eel oli vist koroona tühistatud, sest inimesi oli poodides väga palju, isegi peredega ning nakkusohu risk suur. ☹ Ühesõnaga ma olen ise selle mõttega, et kui püsime ilusasti kodus ja ei käi kohtades, kus rahvast on massides ( kui just töö pärast pole vaja ) saame selle kiiresti seljatatud. Ise ma vabal ajal ei saa sõpradega kokku ja olen koos vaid oma härraga sest ma ju nii tahan suvepuhkuse ajaks ju koju tulla. Ma ole harjunud nägema oma lähedasi tihti ja kui kodus saab kas või natukenegi oldud on jaksu taas rohkem. Ja mis oleks ilusam, kui piirid oleks taas lahti ning saaks lennujaama minna ning uusi kohti avastada. 😊

Õnneks Kadri valis mind oma projekti Soome esindajaks ning oh seda põnevust, nalja ja naeru kui pildistamine toimus. See oli selles hallis argipäevas suur sära! Aitäh!

Ma usun, et kõik need naised, kes selles projektis kaasa lõid ei kahetse oma otsust hetkegi. Nii ilusad pildid, nii palju nalja ja itsitamist / naermist, tunne oli selline nagu Kadri oleks olnud siin minuga samas toas oma kaameraga, no selle vahega, et pidin ise oma tehnikat liigutama nii nagu fotograaf „kamandas“ :D

Aitäh sulle Kadri selle imelise võimaluse eest, olla selle projekti Soome nägu !  

Projekti alguslugu siin: https://www.kadripurje.com/blogi/reis-umber-maailma/

  1. Soome - https://www.kadripurje.com/blogi/1-riin-soome-finland-espoo/
  2. Rootsi - https://www.kadripurje.com/blogi/2-laurarickard-rootsisweden-vasteras/
  3. Norra - https://www.kadripurje.com/blogi/3-maria-norra-norway-oslo/
  4. Šotimaa - https://www.kadripurje.com/blogi/4-pauletta-sotimaa-scotland-dundee/
  5. Šveits - https://www.kadripurje.com/blogi/5-barbara-sveits-switzerland-basel/
  6. Austraalia...


In English

First introduction story here: https://www.kadripurje.com/blogi/reis-umber-maailma/

Throughout the ages, Finland has always been a place to travel to the wide world, and today it is a place that many Estonians consider home, and I will start my trip around the world with this country. I quickly chose Riinu by name because I knew that I had seen the name before and had been a long-time follower. Afterwards, I also remembered that somewhere in the photo group in the winter, Riin was writing and looking for a photographer who would speak English or Finnish and would be ready to take pictures of Finns in Tallinn, and I wrote to her there because I communicate freely in both languages. At that time she gave my contact and a large group of Finns came to take pictures of me in the studio.

Although no one of us thinks that Finland is exotic or very interesting, but everyone have their own story of how they got somewhere, where they live now and what this journey has been like, and it is a pleasure that Riin participated and allowed me to visit her. And I liked Riin's enthusiasm, when I wrote to her at night and in the morning we had the first photo session with her while she was walking outside by the lake, and I called her and said that we would immediately try a few clicks and want to see how it would be outdoors, although outdoors, it is very difficult to get anything from a distance with phone in live chat, but I still posted a few pictures on the blog here. Then Riin went home to really get ready for the photo shoot, and an hour later we did photo sessions in the room, where there was no one to help us hold the phone and we used the tripod capability. Since I am always a very spontaneous and flexible person in my life, I really like people who are ready to react immediately without further planning and make their life interesting. We did another quick session once more and I wanted to do it outside and see if anything would come out, and then Riin's partner came to the rescue and kept the phone and those are the last pictures in the series.

But you know how nice it is to see a person's reaction at the moment, as if she had actually attended a photo session with me, and all the excitement, laughter and emotion that came out of it. Although Riin herself says that she is modest, I did not get that impression. 😊

Hei!

It was October 8, 2005 when I sat on a ship in Tallinn and the direction was to Finland. I came here voluntarily, my mother and my best friend / relative had come to send me to the port. And my lord, how many tears I had, all the way to the ship I just cried and cried. A what you want from a girl who at the age of 20, for the first time alone, goes to the big world. This was the moment when the young girl flew out of the nest, so to speak, and began to live her life. I actually came to Finland originally with the plan to be here for 8 months and to babysit the little Finns and Swedes.

On the first day, I was immediately introduced to one Estonian, Katrin, and it still made it easier to adapt to a foreign country. I'm really modest by nature and don't rush to make acquaintances right away, but Katrin and I got along right away and so we spent most of our free time together. Through her, I also got to know other Estonians here, and that's how my socialization started here. I took care of the children on weekdays and in my free time I was with the Estonians. It also gave a little throwback to the fact that the Finnish language did not develop for me at all. After 8 months, I still didn't speak Finnish, but since it was exciting and new for a young person here, I didn't go home. I come from Estonian countryside and I came to Finland to Espoo (only 15km away from Helsinki), but it was completely different for me than life here than in the countryside. I was in Estonia for a few months in the summer and then I returned to Finland and again to take care of the children and look for my place in life. This search for a place still seems like an ongoing activity.

After living and working in Finland for eight years, the wall came up, I couldn't take it anymore, but I didn't want to go home. I don't know why this was the case, because Estonians are all around me all the time and I live like in my own little Estonia here in Finland. The Finns have never treated me badly and I get along very well with them at work. But a strange wall came up and I needed something new. Fortunately, my childhood girlfriend had made an offer 3 years ago to go to the end of the world as a backpacker, and I picked up the subject again and we locked the plan. We finally had four girls (3 childhood friends + one acquaintance) and we packed our backpacks and flew to New Zealand. Oh, and it was a very enjoyable adventure. By this time, I realized that the world is wonderful. And that life in Europe and at the end of the world is completely different. For me, at the end of the world, this life is not so fast and tense. The main sentence that was told to us stubborn Estonians there - “Take it easy, Relax!” 😊 This adventure also proved that the friendship that was created in childhood does not break so easily. Unfortunately, at the end of the adventure, one of our friend decided that she would stay there. But we came back. I landed in Finland again. I finished my studies in the meantime and went back to work in commerce. I am a lifelong customer service representative. This adventure, however, injected into me that traveling on your own is the best! There are so many places in the world to go back to. Now I am in Finland like an economic refugee who likes to go to work every day, because on a pay day you can put a little aside and travel somewhere. There are also plans to go to New Zealand again, because the friend who stayed there is going to marry her Kiwi (local)!

But the plan is to sell the home bought here one fine day and buy home in Estonia. I actually really like it in Estonia and we also go there quite often and now I really miss going home during this Covid-19. I'm so grumpy about this crown theme. Not on the state or the crown, but on the attitude of the people. This situation in Finland is not as limited as in Estonia. Here you have to keep a distance of 1 meter, a maximum of 10 people can be together and the shops are all open, even some gyms. It seemed that now, before the easter holidays, the corona had probably been canceled, because there were a lot of people in the shops, even with families, and the risk of infection was high. ☹ In short, I myself am with the idea that if we stay nicely at home and do not go to places where there are crowds (unless it is necessary for work), we can get rid of it quickly. I don't meet friends in my free time and I'm only with my man because I want to come home during the summer holidays. I'm not used to seeing my loved ones often, and once home gets even a little, it's over again. And what would be more beautiful if the borders were opened again and you could go to the airport and discover new places. 😊

Fortunately, Kadri chose me to represent Finland in her project, and oh, the excitement, the fun and the laughter when the photography took place. It was a great shine in this gray everyday life! Thank you!

I believe that all the women who took part in this project will not regret their decision for a moment. Such beautiful pictures, so much fun and giggling / laughing, it felt like Kadri would have been here in the same room with me with her camera, but with the difference that I had to move my technique as the photographer "commanded": D

Thank you Kadri for this wonderful opportunity to be the Finnish face of this project!

The project introduction story here: https://www.kadripurje.com/blogi/reis-umber-maailma/

  1. Finland - https://www.kadripurje.com/blogi/1-riin-soome-finland-espoo/
  2. Sweden - https://www.kadripurje.com/blogi/2-laurarickard-rootsisweden-vasteras/
  3. Norway - https://www.kadripurje.com/blogi/3-maria-norra-norway-oslo/
  4. Scotland - https://www.kadripurje.com/blogi/4-pauletta-sotimaa-scotland-dundee/
  5. Switzerland - https://www.kadripurje.com/blogi/5-barbara-sveits-switzerland-basel/
  6. Australia - https://www.kadripurje.com/blogi/6-brenda-autraalia-australia-laidley/
  7. New Zealand - https://www.kadripurje.com/blogi/7-eve-uus-meremaa-new-zealand-nelson/
  8. Columbia - https://www.kadripurje.com/blogi/8-miret-kolumbia-columbia-cartagena/
  9. The Republic of Dominican - https://www.kadripurje.com/blogi/9-maarja-dominikaani-vabariik-dominican-republic-cabarete/
  10. USA - https://www.kadripurje.com/blogi/10-helen-ameerika-uhendriigid-usa-boston/

Suomeksi

Ensimmäinen johdanto tarina on täällä: https://www.kadripurje.com/blogi/reis-umber-maailma/

Suomi on kautta aikojen ollut aina paikka meille matkustaa laajaan maailmaan ja tänään se on paikka, jota monet virolaiset pitävät kotona ja aloitan matkan ympäri maailmaa tämän maan kanssa. Valitsin Riinun nopeasti nimen perusteella, koska tiesin, että olin nähnyt nimen aiemmin ja hän on ollut ollut pitkään mun kuvien tarkkailija. Jälkeenpäin muistan myös, että jossain valokuvaryhmässä talvella Riin kirjoitti ja etsi valokuvaajaa, joka puhuisi englantia tai suomea ja olisi valmis ottamaan kuvia suomalaisista Tallinnassa ja kirjoitin hänelle siellä, koska kommunikoin vapaasti molemmilla kielillä. Tuolloin hän välitti kontaktini ja iso joukko suomalaisia ​tuli kuvaamaan mun kanssa Tallinnan studiossa.

Vaikka kukaan ei ajattele virolaisista Suomea eksoottiseksi tai kovin mielenkiintoiseksi paikaksi, mutta kaikilla on omaa tarinaansa siitä, kuinka he joutuivat jonnekin, missä he asuvat nyt ja millainen tämä matka on ollut ja on ilo, että Riin osallistui ja antoi minulle tilaisuuten vierailuun. Pidin Riinun innostumisesta, jossa kirjoitin hänelle yöllä ja aamulla meillä oli ensimmäinen valokuvasessio hänen kanssaan hänen kävellessään järven rannalla. Soitin hänelle ja sanoin, että kokelemme heti muutamia napsautuksia ja haluamme nähdä kuinka hän olisi ulkona, vaikka ulkona on kuvien ottaminen suorassa chatissa puhelimella erittäin vaikeaa saada mitään kaukaa, mutta postitin silti muutaman kuvan tänne. Sitten Riin lähti kotiin valmistautumaan ottamaan kuvia, ja tuntia myöhemmin teimme kaksi tuntia valokuvaistuntoa huoneessa, jossa kukaan ei auttanut meitä pitämään puhelinta ja käytimme jalustan kykyä. Koska olen elämässäni aina hyvin spontaani ja joustava ihminen, pidän todella ihmisistä, jotka eivät vaivaudu ja ovat valmiita reagoimaan välittömästi ilman ennakkoarviointia ja tekevät elämästä itselle mielenkiintoistavan. Teimme vielä kerran nopean istunnon ja halusin tehdä sen ulkopuolella ja nähdä, jos jotain ilmestyisi. Sitten Riinun kumppani tuli pelastamaan ja piti puhelinta ja ne on sarjan viimeiset kuvat.

Mutta noin mukavaa on nähdä ihmisen reaktio tällä hetkellä, ikään kuin hän olisi todella osallistunut valokuvaistuntoon kanssani ja kaiken sen aiheuttaman jännityksen, naurun ja tunteen. Vaikka Riin itse sanoo olevansa vaatimaton, en saanut sitä vaikutelmaa. Mutta tässä on hänen tarina. 😊

Moi! 😊

Oli 8. lokakuuta 2005, kun nousin laivaan Tallinnassa ja suunta oli Suomeen. Tulin tänne vapaaehtoisesti, äitini ja paras ystäväni / sukulainen oli tullut lähettämään minut satamaan. Ja oli noin paljon kyyneleitä, aina laivassa itkin ja itkin. Mitä haluat tytöltä, joka 20-vuotiaana, ensimmäistä kertaa yksin, menee suureen maailmaan. Tämä oli hetki, jolloin nuori tyttö lensi niin sanotusti pesästä ja aloitti elämänsä. Tulin Suomeen alun perin olla täällä 8 kuukautta ja pitää pieniä suomenruotsalaisia.

Ensimmäisenä päivänä minut heti esiteltiin yhdelle virolaiselle Katrinille ja se helpotti sopeutumista vieraaseen maahan. Olen todella luonteeltaan vaatimaton ja en kiirehdi tutustumaan heti, mutta Katrin ja minä pääsimme hyvin toimeen heti, joten vietimme suurimman osan vapaa-ajastamme yhdessä. Hänen kautta sain tutustua myös muihin täällä oleviin virolaisiin. Hoitoin lapsia arkisin ja vapaa-ajalla olin virolaisten kanssa. Se antoi myös impulssin sille, että suomen kieli ei kehittynyt minullä ollenkaan. Kahdenkymmenen kuukauden kuluttua en vielä puhunut suomea, mutta koska se kaikki oli mielenkiintoista ja uutta täällä olevalle nuorelle, en mennyt kotiin. Olen kotoisin Viron maaseutulta ja tulin Suomeen Espooseen (vain 15 km päässä Helsingistä), mutta se oli minulle täysin erilainen kuin elämä maaseutulla. Olin Virossa muutama kuukausi kesällä ja palasin sitten Suomeen huolehtimaan lapsista ja etsimään paikkaani elämässä. Tämä paikanhaku näyttää edelleen jatkuvalta toiminnalta.

Kahdeksan vuoden ajan asuneen ja työskennellen Suomessa muuri tuli eteen, en voinut enää ottaa sitä, mutta en halunnut myöskään mennä kotiin. En tiedä miksi näin oli, koska virolaiset ovat ympärilläni koko ajan ja asun kuin omassa pienessä Virossa täällä Suomessa. Suomalaiset eivät ole koskaan kohdellaneet minua huonosti ja pärjään heidän kanssaan hyvin työssä. Mutta muuri tuli eteen ja tarvitsin jotain uutta. Onneksi lapsuuden ystäväni oli tehnyt 3 vuotta sitten tarjouksen mennä maailman loppuun reppurina ja otin aiheen uudelleen ylös ja lukitsimme suunnitelman. Meillä oli vihdoin neljä tyttöä (3 lapsuuden ystävää + yksi tuttava) ja pakkasimme reppuimme ja lensimme Uuteen Seelantiin. Voi, ja se oli erittäin nautinnollinen seikkailu. Siihen mennessä tajusin, että maailma on upea. Ja se elämä Euroopassa ja maailman lopussa on täysin erilainen. Minulle maailman lopussa tämä elämä ei ollut niin nopea ja kireä. Päälause, joka meille itsepäisille virolaisille sanotiin - ”Ota rauhallisesti, rentoudu!” 😊 Tämä seikkailu osoitti myös, että lapsuudessa syntynyt ystävyys ei hajoa niin helposti. Valitettavasti seikkailun lopussa yksi ystävistämme päätti jäädä sinne. Mutta tulimme takaisin. Laskeuduin jälleen Suomeen. Sillä välin suoritin opinnot ja palasin takaisin kauppaan. Olen elinikäinen asiakaspalvelun edustaja. Tämä seikkailu kuitenkin näytti minulle, että omallasi matkustaminen on parasta! Maailmassa on niin monia paikkoja, joihin palata. Olen nyt Suomessa kuin talouspakolainen, joka haluaa mennä töihin joka päivä, koska palkkapäivänä voit laittaa vähän syrjään ja matkustaa jonnekin. Suunnitelmia on myös käydä Uudessa-Seelannissa uudelleen, koska siellä pysynyt ystävä aikoo mennä naimisiin Kiwin (paikallisen) kanssa!

Mutta suunnitelma on myydä täältä ostettu koti yhtenä hienona päivänä ja ostaa koti Virossa. Pidän todella Virosta ja käymme sielläkin melko usein ja kaipaan todella menemistä kotiin tämän Covid-19: n aikana. Olen niin surkea tästä koronan teemasta. Ei valtion tai koronan, vaan ihmisten asenteen suhteen. Tilanne Suomessa ei ole yhtä rajallinen kuin Virossa. Täällä sinun on pidettävä 1 metrin etäisyys, korkeintaan 10 ihmistä voi olla yhdessä ja kaupat ovat kaikki auki, jopa jotkut kuntosalit. Näytti siltä, ​​että nyt, ennen keväänjuhlia, korona oli todennäköisesti peruutettu, koska kaupoissa oli paljon ihmisiä, jopa perheiden kanssa ja tartunnan riski oli korkea. ☹ Lyhyesti sanottuna olen sitä mieltä, että jos pysymme kauniisti kotona ja emme mene paikkoihin, joissa on väkijoukkoja (ellei se ole välttämätöntä työlle), voimme päästä eroon siitä nopeasti. En tapaa ystäviä vapaa-ajallani ja olen vain mieheni kanssa, koska haluan tulla kotiin kesäloman aikana. Olen tottunut näkemään rakkaitani usein,ja kun kotiin saa edes vähän oltua, sitten on kaikki jälleen kerrassa. Ja mikä olisi kauniimpaa, jos rajat avataan uudelleen ja voit mennä lentokentälle ja löytää uusia paikkoja. 😊

Onneksi Kadri valitsi minut projektin Suomen edustajaksi, ja oi, jännitys, noin hauska ja paljon naurua, kun valokuvaus tapahtui. Se oli loistava loisto tässä harmaassa arjessa! Kiitos!

Uskon, että kaikki naiset, jotka osallistuivat projektiin, eivät tule katumaan päätöstään hetkeksi. Tällaisia ​​kauniita kuvia, niin hauskaa ja nauravaa, tuntui siltä, ​​että Kadri olisi ollut täällä samassa huoneessa kanssani hänen kameransa kanssa, mutta sillä erolla, että minun oli siirrettävä tekniikkaani kuin valokuvaaja "käski" :)

Kiitos Kadri tästä upeasta tilaisuudesta olla tämän projektin suomalaisista kasvoista!

The project introduction story here: https://www.kadripurje.com/blogi/reis-umber-maailma/

  1. Finland - https://www.kadripurje.com/blogi/1-riin-soome-finland-espoo/
  2. Sweden - https://www.kadripurje.com/blogi/2-laurarickard-rootsisweden-vasteras/
  3. Norway - https://www.kadripurje.com/blogi/3-maria-norra-norway-oslo/
  4. Scotland - will coming soon...