Brenda lugu minu ümbermailmareisi projektis.

"Olen peagi 24-aastaseks saav naine, pärit ühest Eesti väikelinnast, kuid elanud kogu oma täiskasvanuelu Tallinnas. Juba väikese tüdrukuna rääkisin, et suureks saades lähen soojale maale elama. Ilmselt väiksena mõtlesin, et saaksin siis veeta pikki päevi õues sõpradega mängides. Soov minu sees aga idanes edasi ja kasvas aina suuremaks ning võttis isegi konkreetse sihi - Austraalia. Teekond unistuse täideviimiseni oli aga üsna konarlik. Peamiseks takistuseks pidasin enda kehva inglise keele oskust ning see panigi mind mitmeid kordi unistust maha matma ja edasi lükkama. Mõned aastad tagasi läksin koos paari sõbraga nädalasele puhkusereisile. See aga andis mulle mingi seletamatu doosi reisikirge ning koju jõudes hakkasin juba planeerima järgmist puhkust ja nii see rada läks - süües kasvab ka isu. Ühel hetkel mõistsin, miks ma peaksin leppima vaid nädalase äraolekuga, kui ma saaksingi elada reisides? Nii kerkiski taas esile ka mu lapsepõlveunistus ning arusaam, et Austraaliast ideaalsemat paika selleks pole. Austraalia on üüratult suur riik, mida avastada ning kus on võimalik samal ajal ka tööd teha. Lisaks mängis elu ka sobivad kaardid kätte ning leidsin ilma suurema veenmiseta kaaslased, kellega siia tulla.

Olen veetnud Austraalias üle poole aasta koos oma kaaslase ja sõbrannaga. Meil on 12 kuud kehtiv Working Holiday viisa (töötamisõigusega turismiviisa) ning valisime endale esialgseks sihtpunktiks Queenslandi osariigi. Oleme elanud suurlinnas Brisbanes, 1200km põhja pool asuvas väikelinnas Bowenis ning sisemaal Laidley’s. Oluline on siinkohal ära märkida veel kord, et Austraalia on tohutult suur riik, mis tähendab, et osariikide seadused, hinnaklassid, inimesed, kombed jm. on erinev. Siinkohal jutustan enda lugu ja jagan kogemusi enese vaatevinklist.

Olen eranditult kuulnud hirmulugusid elukallidusest Austraalias, mille kohta ei oska ise kaasa rääkida. Oleme kolmekesi töötanud suurema osa enda täiskasvanuelust toitlustuses ja sealt on välja kasvanud meil harjumus käia restoranides head toitu nautimas. Saan öelda, et väljas söömas käimine ei ole kindlasti kallim, kui kodumaal. Samuti toidupoearved jäävad pigem samasse suurusjärku, mis Eestis. Jah, osad tooted on kallimad, aga osad jällegi odavamad. Lisaks ka igapäeva olmekulud jäävad samasse hinnaklassi või on madalamad. Näiteks autokütus on ikka märgatavamalt soodsam. Muidugi tuleb ise osata mõistlikult majandada ning planeerida enda ostusid ette. Siin on kombeks külastada toidupoodi kord nädalas, osta suuremad kogused toiduaineid, mis tagavad ka säästu. Jah, minu palk on kõrgem, kui Eestis, kuid igapäevased kulud jäävad ümberarvestatult siiski samasse suurusjärku. Suurem palganumber annab lihtsalt võimaluse rohkem sääste paigutada reisifondi.

Erinevalt Eestist on siinsed inimesed väga avatud ja rõõmsameelsed. Esialgu tegi see ikka kohmetuks ning harjumiseks läks pikalt aega. Kõnnid tänaval, inimene tuleb sulle vastu ja ta vabandab. Miks? Sest talle tundus, et ta kõndis sinuga samal tee poolel ja teil oli veidi kitsas üksteisest mööduda. Lähed toidupoodi/tanklasse/postkontorisse/panka ja esimene küsimus on, kuidas sul täna läinud on. Tõsi, tegemist on lihtsalt viisakusväljendiga, kuid vastates ning vastu küsides on sul tegelikult täiesti võhivõõra inimesega kontakt loodud ja selle pinnalt kerge minna edasi vestlusesse. Tuleb meelde, kui olime New South Walesis karavanipargis ning mõnikümmend meetrit eemal üks keskealine naisterahvas püstitas üksinda telki üles. Minu kaaslane läks talle abi pakkuma ning mina ja sõbranna liitusime ka. 10 minutit hiljem olime tuttavad naise elulooga üsna detailselt. Ja selliseid olukordi on olnud tohutult palju. Imekspandav selle juures on ka see, et lühikese vestluse jooksul jagatakse möödaminnes ka ikka väga valusaid kogemusi ja keerulisi läbielamisi. Seda tehakse kergelt ja kiirelt jutu sees ning vaadatakse möödunud keerulisele olukorrale tagasi positiivsest aspektist. Mulle väga meeldib siinse ühiskonna juures inimeste avatud olek, sõbralikkus ja heatahtlikkus. Tunnen, et see on miski, mis on mulle enim mõju avaldanud. Olen muutunud ise paremaks inimeseks, oskan olukordadesse suhtuda optimistlikumalt ning ei muretse liialt minust sõltumatu pärast.

Meie teekond algas 2019. aasta septembris, kui maandusime Brisbane’i lennujaamas ning astusime täiesti tundmatusse. Eeltööd tehes olime selgeks teinud endale, et esmasteks suuremateks toiminguteks on töö leidmine ja autoost. Olime kokku leppinud, et puhkame paar päeva ja anname endale aega kohanemiseks enne, kui asja kallale asume. Küll aga ei tulnud sellest plaanist miskit välja. Teisel Austraalias veedetud päeval võtsime osa maailmakoristuspäevast, kolmandal päeval broneerisime auto ning neljanda päeva hommikuks oli meil kamba peale alles 150$ ning olime autoomanikud. Kolmandal päeval autot vaatama minnes leppisime omavahel kokku, et kohe kindlasti ei hakka esimest ettejuhtuvat autot ära ostma ning vaatame veel ringi. Pool tundi hiljem olime teinud pisikese proovisõidu, uurinud auto kohta nii palju kui oskasime ning löönud käed Itaaliast pärit seljakotiränduritega, kes olid edasi suundumas Aasiasse reisima. Tol hetkel oli vaid minu kaaslase raha jõudnud Austraalia pangakontole ning minu ja mu sõbranna ülekanded alles loksusid kuskil Euroopa ja Austraalia pankade vahel. Usaldasime oma sisetunnet ning lõime käed. Järgmisel päeval otsustasime, et on aeg uurida, mis töömaastikul toimub. Working holiday viisa üheks eelduseks on farmis töötamine, mis tagab võimaluse taotleda viisa ka teiseks aastaks. Seega alustasimegi tööotsinguid mõttega, et leiaksime farmi, kus saaksime vajalikud farmipäevad tehtud. Veetsime terve päeva internetis erinevaid portaale läbi tuhnides, saatsime üle 60 CV ning tegime kümneid telefonikõnesid. See tõi tulemuse - 6. päev Austraalias ja meil oli töö olemas. Kas kõik ongi nii lihtne või saadab meid lihtsalt mingi seletamatu õnn?

Vähem kui nädala pärast võtsime suuna 1200km põhja poole Bowenisse, kus asus meie esimene töökoht - roheliste ubade pakkimine. Kohale jõudes hakkas aga üllatusi tulema. Keegi polnud meile maininud, et tegemist on öiste 12h. vahetustega. Olime veidike löödud, kuid otsustasime mitte heituda. Meil on siin väljakujunenud rutiin “positiivsuse-minut”, mida rakendame igal korral, kui olukord pole meile just meeltmööda. See tähendab, et igaüks meist peab tekkinud situatsioonis leidma midagi head ja selle välja ütlema. Kui alguses pidime ikka igaüks pingsalt mõtlema, siis praeguseks on see meile saanud väga tavapäraseks harjumuseks. Aga tagasi esimese tööpäeva juurde. Läksime kohale ärevus hinges, ikkagi uus ja tundmatu ning keegi meist ei osanud isegi ettekujutada, mis meid ees ootab. Etteruttavalt võin juba öelda, et see oli mu elu hirmsamaid kogemusi!

Meie tööpäev algas kogunemisega ning 90% töökaaslastest olid pärit kas Hiinast või Taiwanist, seega koosolek toimus mandariini keeles. Järgmine hetk joosti juba liinidele, meile ei selgitatud midagi, vaid pidime lihtsalt töö käigus kuidagi hakkama saama. Esimesed 2h. ei teadnud me üksteisest midagi, sest meie tööpositsioonid asusid eraldi. Esimene 15-minutiline paus anti 3h. möödudes ja me olime kolmekesi lihtsalt šokis. Järgnevad 9h. vaid süvendasid seda. Me töötasime öösel õues ja meie peamine ülesanne oli ubadelt varte ära võtmine ja oakastide kaalumine. Ei kõlagi nii hullult? Lisa sinna juurde tiimiliider, kes paari töökaaslase sõnul polnud terve mõistuse juures; teadmatus ja mure kaaslaste pärast; arusaamatus, mida üldse tegema peab; wc-s käimine ei olnud mõeldav ning vett saime juua vaid 12h. jooksul 3 korda pisikeste pauside ajal; karjumine, et töötaksime kiiremini. Esimesel päeval koju jõudes olime ikka parajalt vapustatud ja enne teist tööpäeva kippusid pisarad silma. Alla ka ei tahtnud anda, kuigi eks meil kõigil olid need mõtted peas, kas üldse lähme kohale või mitte. Teine tööpäev oli 6h. kestnud, kui otsustasime, et aitab ja lähme kõrgema ülemuse jutule. See vestlus oli üsna veider ja ülemus kuulas meie mure ise terve aja muiates. Saime kokkuleppele, et töötame ülejäänud tööpäevast vaid positsioonil, kus tuleb ube kaaluda ja pakkida. See oli meile peaaegu sobilik ning otsustasime ikkagi lõpuni vastu pidada. Kuniks tuli ülemus meid vaatama ja saime aru, et miski on mäda. Nimelt pandi liinid nii kiiresti tööle, et ükski inimene ei olnud võimeline selle kiirusega rinda pistma. See, mis toimus, oli katastroofiline vaatepilt. Ainukesed pakkijad olime meie 3 ja mingil hetkel tekkis isegi trots sisse. Kuigi see oli kõige ehtsam töö kiusamine, mida kogenud oleme, siis tegime otsuse, et ega me ise alla ka ei anna. Ei pidanudki, meid saadeti 1h. enne tööpäeva lõppu ilma ühegi selgituseta koju ja sel hetkel tegime otsuse, et ega me enda nägu sinna enam kunagi ei näita ka. Hiljem kuulsime juba kuu aega seal töötanud prantslastelt, et nad ei olnud sellist asja varasemalt kordagi näinud. Jõudsime koju, kirjutasime personaliosakonda kirja selgituste ja kirjeldustega ning hakkasime uut tööd otsima.

Mõne päeva pärast helistas meile samast ettevõttest personalijuht, kes oli meilt saadud informatsioonist üllatunud ning tänas meid aususe eest. Nimelt oli tal probleeme olnud pidevalt töölt lahkuvate inimestega ning põhjust ei olnud leidnud. Ta pakkus meile tööd maisi pakkimises. Meil polnud midagi kaotada ja olime pakutud võimalusega nõus, kuid eelneavlt leppisime omavahel kokku, et vajadusel lahkume kohe, kui olukord läheb ebainimlikuks. Aga see kokkulepe osutus täiesti ebavajalikuks. Meid ootas ees sõbralik kollektiiv ning täiesti jõukohane töö. Tänaseks oleme seal töötanud juba 6 kuud ning siiani ei suuda uskuda, et meil samas ettevõttes nii erinevad kogemused on. Oleme antud olukorra enda jaoks lahti mõtestanud ning jõudnud järeldusele, et ilmselt oli meie ülesanne teavitada ettevõtet seal toimunud ebaõiglusest ning muidugi andis see kogemus mõista, millised on meie endi taluvuspiirid.

Ettevõte, kus töötan, on Austraalia suurim maisi tootmisega tegelev firma, mis pakub tööd aastaringselt. Praeguses olukorras, kus paljud on sissetuleku kaotanud seotult ülemaailmse eriolukorraga, siis saan vaid tänulik olla, et mul on siiani töökoht olemas. Parasjagu ongi käimas ülemineku periood, kus ühes piirkonnas saab hooaeg läbi ning võtame suuna taas põhja poole, et tööga jätkata. Meid ootab ees töökoha poolt määratud 14 päevane karantiin, mille rikkumisel kaotame automaatselt töö. Lisaks on alates märtsi algusest karmistatud igapäevaseid reegleid ettevõttes - igal hommikul kraaditakse iga töötajat, enne tööle asumist on 5 käte desinfitseerimis punkti, peame hoidma kõikidega sotsiaalset distantsi ning kohtumine erinevate inimestega on miinimumi viidud. Reeglite rikkumisel on tagajärjeks tööst ilma jäämine.

Riiklikul tasandil on valitsus tegutsenud efektiivselt ning õnneks suuremat haiguselevikut siia jõudnud pole. Austraalia otsutas juba veebruari alguses sulgeda piirid Hiinaga, peale seda Euroopaga ning seejärel piirati juba ka riigisiseselt osariikide vahelised liikumised. Kohvikud, poed, mänguväljakud, avalikud kohtumiskohad jm. on suletud olnud kuu aega. Valitsus saadab iga paari nädala tagant SMS kodus püsimise meeldetuletusega.

Ausalt öeldes on kogu maailmas toimuv nii jube, et seda on raske sõnadesse panna. Siiski usun, et see oli vajalik, et ühiskonda suuremalt raputada. Kurb, et selleks on niivõrd ebaõiglaselt karm viis, kuid loodan, et inimesed õpivad antud olukorrast. Praegu on antud võimalus ning aeg enese sisse vaatamiseks, prioriteetide paika sättimiseks ning mis peamine - väärtustada inimesi, mitte asju enda ümber.

Praegu elame viimased nädalad Laidleys, kus täiesti juhuslikult sattusime imelise majaomaniku juurde elama. Temast ja tema sõpradest on saanud meie Austraalia perekond, keda ei oleks isegi unistustes osanud soovida. Poleks arvanud, et me jääme ühele kohale paikseks, kuid praegu tundub, et poole aasta pärast suundume tagasi siia elama. Nimelt on meie Austraalia “perekonnal” kavas avada ettevõte, kuhu oleme meie kolmekesi ka kindlasti kaasatud. Küsimusele, kui kauaks ma plaanin Austraaliasse jääda, ei oska ma vastata, kuid tean, et aastast jääb väheks. Selle siin veedetud 7 kuu jooksul olen aru saanud, et Austraalias plaanide tegemine on mõttetu. Tuleb minna vooluga kaasa ning lasta end elul üllatada.

Ma olen õppinud, et kõik on tahtmises ja mõtete suunamises kinni. Mõtle valjult, räägi, aruta, otsi võimalusi ja sa näed, et sinu soovid/unistused täituvad. Meil käib vähemalt korra paari nädala tagant läbi ütlus “küsi ja sa saad!”. Me oleme algusest peale küsinud, et see maa meid hästi kohtleks ja see on juhtunud ning me ei saaks rohkem tänulikud olla.

Selline saigi minu lugu. Inimene, kes seda juhtub lugema ja tunneb, et ka temas on soov maailma avastama minna, siis ma ütlen kohe “Tee ära!”. Kui Sinus on piisavalt pealehakkamist ja Sinu tahe on siiras, siis Sa saad sellega hakkama. Ükski hirm tundmatuse ees või keelebarjäär ei kaalu üles unistuste täide viimist. Nagu austraallastel kombeks on öelda “No worries” (ära muretse)!

Ma ei tee momendil kõige meelepärasemat tööd, kuid viisin ellu enda suurima unistuse ning sellist rahulolu ei ole ma enne kunagi tundnud. Lõpuks ongi see ju kõige tähtsam! "

Kui ma oma projekti üle maailma naisi otsisin siis Brenda kirjutas mulle nii armsa kirja ja teadsin kohe, et teda ma tahan osalema sest ta oskab nii huvitavalt ja ilusasti kirjutada ning paneb ka hinge oma lugudesse sisse nagu minagi ning lisan selle ka siia, sest nii armas on alati teadmine, et sa oma töödega kedagi kõnetad ning kuidas tema läbi oma pilgu sinu tööd näeb: " Tere Kadri! Olen Teie facebooki lehel hoidnud juba kaua silma peal. Olen salamisi unistanud, et ühel ilusal päeval olen mina enda kehaga nii sina peal, et saaksin minna fotograafi juurde ning lasta endast teha budaari-aktifotod. Ma kahjuks ei ole leidnud endas seda kindlust, et see ära teha, kuid kui facebookist teie postitusi näen, süstib see väga palju enesekindlust juurde. Ma olen jälginud teie lehte ning tean, et kui üks kord see ilus päev kätte jõuab, siis tahaksin ma tulla kindlasti just teie juurde. Ma tunnen, et ma oleksin turvalises keskkonnas. Piltide juures need jutud, kuidas fotosessioon välja kujunes, millised on pildid ja väike jutuke juures, see on uskumatu. Tekitab kohe endas suure enesekindluse juurde, et maailmas ei ole ainult perfektsed inimesed, keda sotsiaalmeedias väga palju näeb. Alati teie pilte vaadates ja jutte lugedes on selline tunne, et kohe praegu ma võiksin teiega kohtuda ja teha enda üks väike unistus teoks.

Ma lugesin just teie postitust teie enda projekti jaoks otsite eestlasi, kes elavad välismaal. Mulle kohe meenus üks teie postitus, mis mul vahete vahel meelde tuleb. Postitus oli naisest kes oli tagasihoidlik ja tuli teie juurde, ning ei soovinud voodit ega muid sarnaseid asju pildistamiseks. Tema oli see naine, kes tahtis enda loomuliku ilu pildile ja mitte midagi muud, seega ta hakkas tantsima. See pilt ja jutt kuidagi nii puudutas mind, et mul vahepeal tuleb see lugu meelde, et sinu loomulik olemus ongi see, mis loeb ja kindasti loeb õige inimese juurde minemine, kes võtab kõike loomulikult, kes ei arvusta.

Ma väga imetlen teie tööd see kuidas te väga paljudele naistele läbi piltide ja väikeste jutukestega enesekindlust annate on imeline. Selle jutu ära kirjutades tunnen ma ennast kuidagi hästi, ma kirjutan võõrale inimesele kelle tööd ma väga imetlen, enda mõtetest ja kompleksidest, mida ma väga kellegagi ei jaga. 

Kirjutan natukene endast ka. Ma pesitsen Austraalias ning olen kohe saamas 24. aastakseks. Allpool on juttu minu praegusest tööst - töö on füüsiline liinitöö, mis tähendab, et ma teen 10h päevas ühte ja sama asja. Seega on palju aega mõtlemiseks, olen mõelnud välja, et kui ma saan 25 aastaseks siis selleks hetkeks pean ma oma kehaga sina peale saama ehk endaga leppima, ma ei ole kuigi rinnakas jne. Ma tahaksin endast jäädvustada väga noorelt pilte, et saaksin kunagi 10 või 20 aasta pärast vaadata ja imetleda ja ma tean et ma imetleksin tagasi vaadates ennast, kuid miks ma seda praegu ei tee, ma ei tea.

Austraalias olen elanud 7 kuud. Plaan on jääda mitmeks aastaks, kui kõik läheb hästi. Ma töötan farmis, mis on Austraalias üks suurim maisi tootja, meie pakime maisi. Arvestades praegust olukorda maailas, siis meie esialgsed plaanid reisimisest on natuke teisiti läinud, kuid selle üle saan ma olla ainult õnnelik et meil on töö olemas, teinekord rohkemgi kui vaja ning me saame anda oma osa sellele, et inimestel oleks poe letilt süüa võtta. Me töötame 6 päeva nädalas, kus tuleb teinekord üle 60h seega ei ole mul enam väga palju aega olnud sotsiaalmeedias olemiseks ning kõikide teie postitustega kursis ei olegi, lähengi kohe vaatama pikemalt ja endale ideid kirja panema :)

Ma olen siin koos enda sõbranna ja kaaslasega. Kui mul veab siis projektis osaleksin mina, kas enda kaasaga või siis üksi, kuidas teile paremini sobiks. :) "

Projekti sissejuhatav tutvustuslugu siin: https://www.kadripurje.com/blogi/reis-umber-maailma/

  1. Soome - https://www.kadripurje.com/blogi/1-riin-soome-finland-espoo/
  2. Rootsi - https://www.kadripurje.com/blogi/2-laurarickard-rootsisweden-vasteras/
  3. Norra - https://www.kadripurje.com/blogi/3-maria-norra-norway-oslo/
  4. Šotimaa - https://www.kadripurje.com/blogi/4-pauletta-sotimaa-scotland-dundee/
  5. Šveits - https://www.kadripurje.com/blogi/5-barbara-sveits-switzerland-basel/
  6. Austraalia - https://www.kadripurje.com/blogi/6-brenda-autraalia-australia-laidley/
  7. Uus-Meremaa - https://www.kadripurje.com/blogi/7-eve-uus-meremaa-new-zealand-nelson/
  8. Kolumbia - https://www.kadripurje.com/blogi/8-miret-kolumbia-columbia-cartagena/
  9. Dominikaan - https://www.kadripurje.com/blogi/9-maarja-dominikaani-vabariik-dominican-republic-cabarete/
  10. USA - https://www.kadripurje.com/blogi/10-helen-ameerika-uhendriigid-usa-boston/

In English

I am a woman who will soon be 24 years old, from a small town in Estonia, but has lived her entire adult life in Tallinn. As a little girl, I said that when I grew up, I was going to live in a warm country. I was probably thinking when I was little that I could spend long days outdoors playing with friends. The desire within me, however, went further and grew, and even took on a specific goal - Australia. However, the journey to the realization of the dream was quite rough. The main obstacle I considered to be my poor English language skills, which made me bury my dream many times and postpone it. A few years ago, I went on a week vacation with a couple of friends. However, it gave me an inexplicable dose of travel passion, and when I got home I started planning the next vacation and that's how it went - eating also increases my appetite. At one point I realized why I should only accept a week's absence if I could live while traveling? This is how my childhood dream came to light again and the realization that there is no more ideal place for this than Australia. Australia is a huge country to discover and work at the same time. In addition, life played the right cards, and I found companions to come here without much persuasion.

I have spent more than half a year in Australia with my partner and one female friend. We have a 12-month Working Holiday visa (tourist visa with the right to work) and chose the state of Queensland as our initial destination. We have lived in the big city of Brisbane, 1200km north of the small town of Bowen and inland in Laidley. It is important to note once again that Australia is a huge country, which means that state laws, price classes, people, customs, and so on is different. Here I tell my story and share experiences from my own point of view.

I have exclusively heard horror stories about the cost of living in Australia, which I cannot comment on myself. The three of us have worked in catering for most of our adult lives, and from there we have grown the habit of going to restaurants to enjoy good food. I can say that eating out is definitely not more expensive than making it home. Also, grocery bills remain in the same order of magnitude as in Estonia. Yes, some products are more expensive, but some are cheaper again. In addition, daily living expenses remain in the same price range or are lower. For example, car fuel is still much cheaper. Of course, you have to be able to manage yourself wisely and plan your purchases in advance. Here it is customary to visit the grocery store once a week, buy larger quantities of food, which also ensures savings. Yes, my salary is higher than in Estonia, but my daily expenses are still in the same level. A higher salary number simply makes it possible to invest more savings in a travel fund.

Unlike in Estonia, the people here are very open and cheerful. At first, it still made it awkward, and it took a long time to get used to. You walk on the street, the person comes toward you and he apologizes. Why? Because it seemed to him that he was walking on the same side of the road as you, and you were a little narrow to pass each other. You go to the grocery store / petrol station / post office / bank and the first question is how you are doing today. True, it's just a courtesy, but by answering and asking, you're actually in touch with a completely unfamiliar person, and it's easy to move on to the conversation. I remember when we were in a caravan park in New South Wales, and a few dozen meters away, a middle-aged woman set up a tent alone. My partner went to offer him help, and my friend and I joined. 10 minutes later we were familiar with the woman's biography in some detail. And there have been a huge number of such situations. It is also amazing that during a short conversation, very painful experiences and difficult experiences are shared. This is done easily and quickly in the conversation and looks back at the difficult situation of the past from a positive point of view. I really like the open, friendly and kindness of the people in this society. I feel like this is something that has influenced me the most. I have become a better person myself, I can be more optimistic about situations and I don't worry too much about being independent.

Our journey began in September 2019, when we landed at Brisbane Airport and entered completely unknown. During the preliminary work, we had made it clear to ourselves that the first major activities are finding a job and buying a car. We had agreed to rest for a few days and give ourselves time to adjust before we started working on it. However, nothing came out of that plan. On the second day in Australia, we took part in World Cleanup Day, on the third day we bought a car and by the morning of the fourth day we only had $ 150 left and we were car owners. Going to see the car on the third day, we agreed that we would definitely not start buying the first car and we would look around. Half an hour later, we had taken a small test drive, researched the car as much as we could, and shook hands with backpackers from Italy, who were on their way to Asia. At that time, only my partner's money had reached the Australian bank account, and my and my friend's transfers were still moving on somewhere between European and Australian banks. We trusted our intuition and deal was done. The next day we decided it was time to find out what was going on in the work market. One of the prerequisites for a working holiday visa is working on a farm, which ensures the possibility to apply for a visa for the second year as well. So we started looking for a job with the idea of ​​finding a farm where we could have the necessary farm days. We spent the whole day exploring the various portals on the Internet, sending over 60 CVs and making dozens of phone calls. It brought results - Day 6 in Australia and we had a job. Is everything that simple or is there just some inexplicable happiness sent to us?

In less than a week, we headed 1200km north to Bowen, where our first job was - packing green beans. When we arrived, however, surprises began to come. No one had told us that it was 12 noon at night. shifts. We were a little beaten, but we decided not to give up. We have a well-established routine of "positivity-minute", which we apply whenever we do not like the situation. This means that each of us must find something good in the situation and say it. If in the beginning we all had to think hard, now it has become a very common habit for us. But back to the first day of work. We went anxiously, still new and unknown, and none of us could even imagine what awaited us. Predictably, I can already say that it was the scariest experience of my life!

Our working day started with a gathering and 90% of our colleagues came from either China or Taiwan, so the meeting was in Mandarin. The next moment we were already running on the lines, nothing was explained to us, but we just had to manage in some way during the work. The first 2h. we knew nothing of each other because our work positions were separate. The first 15-minute break was given after 3 hours and the three of us were just in shock. Next 9h. only deepened it. We worked outdoors at night and our main task was to remove the stalks from the beans and weigh the beans. Doesn't sound so crazy? Add to that a team leader who, according to a couple of co-workers, was sane, ignorance and concern for peers, misunderstanding what needs to be done, going to the toilet was unthinkable and we could drink water for only 12 hours. 3 times during short breaksand shouting so we could work faster. When we got home on the first day, we were still quite shocked and tears welled up before the second day of work. We didn't want to give up either, although we all had those thoughts in our heads, whether we were going or not. The second working day was 6h. lasted when we decided to help and let’s talk to a higher boss. This conversation was rather strange, and the boss listened to our concerns all the time. We agreed that the rest of the working day we would only work in a position where the beans need to be weighed and packed. It was almost right for us and we decided to endure to the end. Until then, the boss came to see us and we realized that something was rotten. Namely, the lines were put to work so quickly that no one was able to chest at that speed. What happened was a catastrophic sight. The only packers were we 3 and at some point there was even a reluctanse. Although it was the most genuine work bullying we have ever experienced, we decided not to give up. Didn't have to, we were sent home in 1h. before the end of the working day without any explanation and at that moment we decided that we would never show our faces there again. Later, we heard from the French, who had been working there for a month, that they had never seen such a thing before. We got home, wrote a letter to the human resources department with explanations and descriptions, and started looking for a new job.

A few days later, we were called by a human resources manager from the same company, who was surprised by the information we received and thanked us for our honesty. Namely, he had had problems with people who were constantly leaving work and had not found a reason. He offered us a job packing corn. We had nothing to lose and agreed to the opportunity offered, but we agreed in advance that we would leave as soon as the situation became inhumane, if necessary. But this agreement turned out to be completely unnecessary. We had a friendly team and completely affordable work ahead of us. Today we have been working there for 6 months and so far we can't believe that we have such different experiences in the same company. We have interpreted this situation for ourselves and concluded that it was probably our job to inform the company about the injustice that took place there, and of course this experience gave us an idea of ​​what our own tolerance limits are.

The company I work for is Australia's largest corn company, offering year-round work. In the current situation, where many have lost their income due to the global emergency, I can only be grateful that I still have a job. We are currently in a period of transition, where the season is over in one area and we are heading north again to continue working. We have a 14-day quarantine set by the workplace, in case of which we will automatically lose our job. In addition, since the beginning of March, the daily rules in the company have been tightened - every employee is graded every morning, there are 5 hand disinfection points before starting work, we have to keep social distance with everyone and meeting different people is kept to a minimum. Violation of the rules will result in loss of employment.

At the national level, the government has acted effectively and, fortunately, there has been no major spread of the disease. Australia decided to close its borders with China as early as February, then with Europe, and then domestic movements between states were already restricted. Cafes, shops, playgrounds, public meeting places, etc. has been closed for a month. The government sends an SMS every few weeks with a reminder to stay at home. Honestly, what is happening around the world is so horrible that it is difficult to put into words. However, I believe it was necessary to shake society more. Sadly, there is such an unfairly harsh way to do this, but I hope that people will learn from this situation. Now is the time to look inside yourself, set priorities and, most importantly, value people, not the things around you. We are currently living in Laidley for the last few weeks, where we happened to live with a wonderful homeowner. He and his friends have become our Australian family, whom we could not have dreamed of. We would not have thought that we would stay in one place, but now it seems that we will be returning here in six months' time. Namely, our Australian "family" is planning to open a company in which the three of us are definitely involved. I cannot answer the question of how long I plan to stay in

Australia, but I know that the year will be short. During these 7 months spent here, I have realized that making plans in Australia is pointless. You have to go with the flow and be surprised by life.

I have learned that everything is stuck in wanting and directing tour thoughts. Think out loud, talk, discuss, look for opportunities and you will see that your wishes / dreams come true. We go through the saying "ask and you will get it" at least every couple of weeks. We have asked from the beginning that this country would treat us well, and it has happened, and we could not be more grateful.

That's what my story was about. A person who happens to read this and feels that he also has a desire to explore the world, then I immediately say "Do it!". If you have enough initiative and your will is sincere, you can do it. No fear of the unknown or a language barrier outweighs the fulfillment of dreams. As Australians tend to say “No worries”!

I am not doing the most pleasant work at the moment, but I have realized my biggest dream and I have never felt such satisfaction before. In the end, that's the most important thing!

The project introduction story here: https://www.kadripurje.com/blogi/reis-umber-maailma/

  1. Finland - https://www.kadripurje.com/blogi/1-riin-soome-finland-espoo/
  2. Sweden - https://www.kadripurje.com/blogi/2-laurarickard-rootsisweden-vasteras/
  3. Norway - https://www.kadripurje.com/blogi/3-maria-norra-norway-oslo/
  4. Scotland - https://www.kadripurje.com/blogi/4-pauletta-sotimaa-scotland-dundee/
  5. Switzerland - https://www.kadripurje.com/blogi/5-barbara-sveits-switzerland-basel/
  6. Australia - https://www.kadripurje.com/blogi/6-brenda-autraalia-australia-laidley/
  7. New Zealand - https://www.kadripurje.com/blogi/7-eve-uus-meremaa-new-zealand-nelson/
  8. Columbia - https://www.kadripurje.com/blogi/8-miret-kolumbia-columbia-cartagena/
  9. The Republic of Dominican - https://www.kadripurje.com/blogi/9-maarja-dominikaani-vabariik-dominican-republic-cabarete/
  10. USA - https://www.kadripurje.com/blogi/10-helen-ameerika-uhendriigid-usa-boston/