Ei olnud mul plaani Eestist ära kolida ega midagi Eesti vastu. Kuus ja pool aastat tagasi peale uusaastapidustusi maandusin Puerto Platas. Üksi, otse peolt, käekotiga, talvejope ja saabastega. Tulin kahenädalase lennukipiletiga windsurfi-puhkusele Cabaretesse!
Kahe nädala jooksul aga selgus, et see on minu koht! Sain aru, et olen päriselt koju jõudnud ja tagasi minna küll ei saa. Ei läinudki. Vanasti oli selline väljend, et "osta endale uus elu" ja just nii ma ennast tundsingi, et kui päriselt saaks uue elu osta, siis praegu oleks seda vaja teha. Pidin mõtlema välja plaani kuidas siia kolida. See ei olnud väga reaalne aga kui midagi väga tahad, siis saab!
Mõned kuud hiljem kolisin siia, kahe väikese lapse, kolme kohvri, õmblusmasina ja windsurfi varustusega. Täpselt nii palju asju mul oligi - kolmes kohvris, kolme peale ja see oligi kogu elu!
Kariibi piirkond oli olnud mu lemmik looduse ja kliima poolest, alates sellest kui ma oma jala siia esimest korda elus tõstsin. Kuid ükski teine saar pole paraja suurusega või on riigikord, elukorraldus, poliitika või majandus ebasobiv, söök ja keel ebasobiv. Dominikaani suhtes ei olnud mul mingit eelarvamust ja ma ei teadnud sellest nii palju kui ma muust maailmast teadsin ja huvitusin, aga selgus kohe, et siin oli kõik mulle korraga täiesti perfektne! Ja praegu, üle kuue aasta hiljem olen ma veel rohkem veendunud, et see oli õige tunne ja otsus. Imelik on see, et varem Eestis elades ja sealt ära olles mul ei olnud kunagi koduigatsust, võisin olla kuude kaupa eemal. Alates sellest, kui ma Dominikaanis elan siis alati siit ära olles on mul tohutu koduigatsus. Hispaania keele õppisin ma kunagi varem Eestis selgeks, oli lihtsalt selline tunne, et peab või et see võiks olla mu kodukeel. Isegi salsa ja bachata õppisin ära ning tantsisin Eestis.
Kohaneda mul polnud raske, sest ma olin kohe rohkem omas elemendis ja tegelikult on hoopis vastupidi, et Eestisse minnes on nüüd vaja kohaneda. Inimesed on siin teistmoodi, mu naabrid on nagu mu pere (mitte ainult maja, vaid kogu tänav või ümbruskond) ja kõikide vastutulijatega võib juttu rääkida. Ühistranspordis räägivad kõik omavahel ja on nagu sõbrad ning tänaval kellestki juba niisama lihtsalt mööda ei minda ilma tervitamata ja naeratamata. Eestis näiteks elasin 4 aastat samas majas kus oli 8 korterit, üle poolte naabritest ei öelnud 4 aasta jooksul teregi ühelgi korral. Ainus mis kohanemist vajas oli kogu süsteemi selgeks saamine, kuidas asjad toimivad absoluutselt teistmoodi kui arenenud maailmas.
Kõige suurem põhjus miks ma siin olen, on vabadus. Seda on natuke keeruline kirjeldada ning vahest võib seda nimetada ka kaoseks. Pole palju reegleid ega seadusi. Loomulikult on sellel kõigel head ja halvad küljed aga asjad peavad olema enda jaoks õiges tasakaalus ja ma ei vahetaks seda elu mitte millegi vastu ega tahaks enam elada Euroopa ega Ameerika reguleeritud ühiskonnas. Eestiga on ka raske võrrelda, lihtsalm on öelda, et kõik on risti vastupidi. Mitte ükski asi ei ole nii nagu Eestis, ei toimi nagu Eestis, ei käi ega näi nagu Eestis. On asjad mis on head ja asjad mis halvad, aga lihtsalt kõik on teistmoodi.
Dominikaan on suur, suuruselt teine riik kariibi piirkonnas. Ja siin on kõike! Mägesid, kariibi kõrgeim tipp, jõgesid, lumivalge liivaga randu, metsikut lopsakat džunglit, maailma pikimaid palmisalud, kõrbedüüne ja kaktuseid, inimtühje korallisaari ja rahvusparke. Põhi, lõuna, ida ja lääs või siis erinevad piirkonnad erinevad teineteisest nii palju nagu oleks erinevas riigis või erineval saarel. Nii looduse kui ka elu ja sisu poolest.
Mainin igaks juhuks ka seda, et Dominikaan asub küll kariibi regioonis aga on sisult puhas Lõuna-Ameerika, sellist rasta ja kariibi vibe"i nagu teistel saartel, siin ei ole.
Mina elan põhjakaldal surfilinnakeses Cabaretes, mis on ka täiesti erinev kõikidest teistest linnadest siin saarel ja võib julgelt väita, et üldse kogu maailmas . Esiteks on ta selle pärast ainulaadne, et kõiksuguseid veesporte võib harrastada peaaegu iga päev 12 kuud aastas ja nad on kõik üksteisele nii lähedal. Ja ilmastiku tingimused on selleks loodud. Hommikuti saab surfata kui tuult ei ole, pealelõunal tõuseb tuul ja saab teha lohesurfi, windsurfi ja valida kas sileda vee peal või lainetes. Lained on aastaringi põhimõtteliselt iga päev ja tuul ka, ilmselgelt ei ole nad alati kõge kõige paremad aga nad on kogu aeg olemas! Surfi, lohe ja windsurfi kohti on muidugi veel, üle terve saare, aga see linnake on kompaktne ja erilise vibe"ga, mida tunneb igaüks kes siia tuleb. Mu linnake on väga, väga rahvusvaheline, värviline ja mitmekesine, siin elab kõiksugu rahvast üle terve maailma ja mu sõbrad on kõik erinevatest rahvustest. Näiteks saame kokku 5-6 sõbrannaga ja avastame, et oleme kõik on erinevast rahvusest. Vahest tuleb ka rääkida mitmes keeles korraga ja tegelikult ei mõtle me ilmselt keegi üksteise rahvuse peale. Eestlasi on siin saarel ainult mõned üksikud ja kõik me oleme erinevates linnades, nii, et eestlastega ei suhtle me omavahel peaaegu üldse, paar korda aastas trehvame. Tore on kui keegi tuleb külla ja vahest eesti keeles rääkida aga ma ei kujutaks ette, et mind ümbritseks eestlaste kommuun. Ma arvan, et see rahvuste paabel ja keelte segu mõjutab palju inimese maailmavaadet, avatust ja arengut. Ma olen väga uhke, et ma olen ja eestlane ja superõnnelik, et mu lapsed on puhastverd eestlased, kuid siin ümbritsevad mind enamasti segatud rahvustest pered, ehk et ema on ühest riigist, isa teiselt poolt maakera ja lapsed on sündinud kolmandas kohas ja elavad ehk üldse neljandas kohas ja kõik räägivad mitmeid keeli maast madalast ja on hoopis teistsuguse maailmatunnetusega.
Kõige raskem on eestlasel või põhjamaalasel harjuda mañanaga. Eestlane peab kogu aeg tormama, tööd tegema ja pusima midagi. Mind manjaana elu ei heiduta, ma ei lähe närvi ega lase ennast häirida, kuna ma tean ette, et mingi konkreetne asi võib venida kuid või isegi aastaid. Näiteks firma registreerimine ja pangakaardi soetamine võtab aega mitu, mitu, kuud mida Eestis saab teha ühe klikiga kuhugi minemata. Kui ei tee täna, teeb homme, kui ei jõua homme, teeb järgmine nädal, kui ei jõua järgmine nädal, teeb järgmine kuu jne.
Üks mu sõber ütles kunagi tabavalt, et te eurooplased ei oskagi puhata ega olla. Tulete puhkusele aga te ei puhka ju. Nii ongi, töö ja sebimine käib peas kogu aeg edasi. Samal ajal ma mõistan hästi ka põhjamaalasi ja heaoluühiskonna kasvandikke, kes siia sattudes hoiavad sõna otseses mõttes kahe käega peast kinni ja ütlevad, et see kõik on liiga hull, ma ei suudaks siin elada.
Mina laveeringi kahe vahel, õpin elama, kahe täiesti erineva ühiskonna vahel. Inimestelt kellel mitte midagi ei ole, nad ei ole kuskil reisinud ega käinud ja nad elavad õnnelikult ja naudivad igat päeva. Ma arvan, et mina ei saaks vist olla õnnelik kui mul head patja ja madratsit ei ole, ma ei oleks reisinud ja näinud kohti, et teada kus on minu koht. Pean otsima tasakaalu selle vahel, et tahaks mugavat ja head elu aga saab ka ilma ja et elu ei jääks elamata selle nimel. Et ei ole vaja tahta ja osta rohkem asju, uuemaid ja paremaid. Euroopas ja Ameerikas keerleb elu ainult selle nimel ja siin on hea olla, sest isegi kui tahad midagi uhket siis siin ei olegi midagi osta, peab mõtlema järele, peab tellima kaugelt ja kaua.
Minu elu on ilma sooja veeta, ilma telekata, ilma pesumasinata, internetita telefonis jne. Väärtused on teised. Asju ei saagi palju omada, sest kui sul ei ole õhukonditsioneeri siis kõik kopitab, mädaneb ära väga kiiresti ja läheb lihtsalt prügikasti, kõik elektroonika, masinad, riided.
Koroonast niipalju, et kui maailm kinni pandi, siis siin käis veel pidu edasi ja ma ei uskunud, et dominikaanlasi on võimalik koju jääma sundida aga pandi ka siin lukku. Alguses oli tore, esimesed kuu aega, mulle väga meeldis olukord. Kiiret ei olnud kuskile, et ei pea tööd tegema ja isegi kui tahaks, ei saa teha, puhkus, trenn ja surf. Ja vaikus! Peale kella 17 ei tohi kodust väljas olla, muidu viiakse vangi ja muidu nii lärmakas Dominkaan oli korraga haudvaikne enne päikeseloojangut! Aga peale kahte kuud hakkab vaikselt ära tüütama ja pole veel aimugi millal korda saab. Ma olen koroona sulgemise aja teises linnas, Las Terrenas, kus on natuke leebem kord. Cabaretes ajab politsei helikopteriga lohesurfareid taga ja pannakse vangi kui kätte saavad ja lohed ning surfilauad võetakse ära ja pannakse vangi ka ujumise eest, ühesõnaga rannas ei tohi olla ega midagi teha nagu see oleks ohtlik kellegile. Politsei peab tänaval kinni ja käsib autos kanda maski ja kindaid! Üksi või kahekesi oled oma autos ja pead maskiga sõitma! Samas korjatakse suure veokiga "patustajad" (kes rannas olid või peale kella 17 tänaval vms) topitakse 20-30 inimest korraga koos autokasti ja viiakse vangi. Ega nad ei saa täpselt aru mismoodi on ohtlik või mitte ja kuidas see koroona levib aga neil on nüüd kõvasti võimu antud. Mind arreteeriti ka korra selle eest, et ma ilma maskita jooksma läksin aga pääsesin vangi panemisest, kuna see polnud kodust kaugel ja tõin kiirelt maski, lubades, et enam ei tee. Eestis ikka võis metsas käia ja looduses, olen ma aru saanud. Samas, selle tõttu, et peab salaja surfama, politsei eest põgenedes olen avastanud kõik imelised secret spotid, kuhu muidu ei roniks. Ja kui saare kinnipaneks saabus, siis pandi kinni kõik, mitte midagi ei ole lahti, isegi mitte postkontorid ega polikliinikud. Sõna otseses mõttes ainult apteek ja toidupood lubati lahti jätta ja nii on.
Kurb on see, et nii paljud inimesed sõltuvad turismist ja kes teab kui kaua selle taastumine aega võib võtta. Valitsusel on plaan, mis pole veel küll kinnitatud, et restorane ja hotelle ei tehta lahti enne augusti ning reisibüroosid ja baare enne septembrit.
Ka mina olen töötu hetkel. Minu larimari interneti pood pandi kinni juba 4 kuud enne saare ulgemist ja seda sellepärast, et kohalik post on väga aeglane ja ebausaldusväärne, pakid läksid kaduma korraga ja kui välja ilmusid 4-5 kuud hiljem, oli juba hilja. See juhtus kõik sellisel momendil, kus peale 4 aastat pingutamist olin jõudnud lõpuks oma töö ja asjadega täpselt sinna punkti millest ma olin unistanud. Ja nüüd siis tuleb jälle nullist alustada. Aga see tundub, et on elu reegel, iga kord kui jõuad sinnamaani, et paistab, et nüüd on stabiilsus käes ja kõik on hästi, siis juhtub midagi ja kõik võetakse ära, hakka jälle otsast pihta.
Minu tööks oli larimarist ehete tegemine. Larimar on väga ilus ja unikaalne poolvääriskivi, mida leidub ainult siin saarel ühes kohas. Kaevandused on lõunas, täpsemini küll loodes, kust ma käin larimari ostmas. Seda on väga raske kaevandada ja seda tehakse käsitsi. Mul on ateljee, kus kive lõigata, lihvida, vormi anda jne, nii, et võibolla leian mingi võimaluse tulevikus uus pood avada. Praegu võib natuke aimu saada kellel huvi on ka minu Facebooki lehelt siit: https://www.facebook.com/MaarStudioLarimar/ või Instagramist siit: https://www.instagram.com/maarstudiolarimar/
Projekti sissejuhatav tutvustuslugu siin: https://www.kadripurje.com/blogi/reis-umber-maailma/
- Soome - https://www.kadripurje.com/blogi/1-riin-soome-finland-espoo/
- Rootsi - https://www.kadripurje.com/blogi/2-laurarickard-rootsisweden-vasteras/
- Norra - https://www.kadripurje.com/blogi/3-maria-norra-norway-oslo/
- Šotimaa - https://www.kadripurje.com/blogi/4-pauletta-sotimaa-scotland-dundee/
- Šveits - https://www.kadripurje.com/blogi/5-barbara-sveits-switzerland-basel/
- Austraalia - https://www.kadripurje.com/blogi/6-brenda-autraalia-australia-laidley/
- Uus-Meremaa - https://www.kadripurje.com/blogi/7-eve-uus-meremaa-new-zealand-nelson/
- Kolumbia - https://www.kadripurje.com/blogi/8-miret-kolumbia-columbia-cartagena/
- Dominikaan - https://www.kadripurje.com/blogi/9-maarja-dominikaani-vabariik-dominican-republic-cabarete/
- USA - peagi...
In English
I had no plans to move out of Estonia or anything against Estonia. Six and a half years ago, after the New Year celebrations, I landed in Puerto Plata. Alone, straight from the new years eve party, with a handbag, winter jacket and boots. I came to Cabarete for a windsurfing holiday with a two-week plane ticket!
But in two weeks, it turned out to be my place! I realized that I had really come home and I couldn't go back. Didn't go. In the old days, there was an expression to "buy yourself a new life" and that's how I felt that if you could really buy a new life, now you would have to do it. I had to come up with a plan for moving here. It wasn't very real, but if you really want something, you can!
A few months later I moved here, with two small children, three suitcases, a sewing machine and windsurfing equipment. That's exactly how many things I had - in three suitcases, for three, and it was my whole life!
The Caribbean had been my favorite in terms of nature and climate since I lifted my foot here for the first time in my life. However, no other island is the right size, or the order, organization, politics or economy are inappropriate, food and language inappropriate. I had no prejudice about the Dominican and I didn't know as much about it as I knew and was interested in the rest of the world, but it immediately became clear that everything here was completely perfect for me at once! And now, more than six years later, I am even more convinced that it was the right feeling and decision. The strange thing is that while living and staying in Estonia before, I never missed for home, I could be away for months. Ever since I live in the Dominican Republic, I have always had a huge miss for home here. I once learned Spanish in Estonia, it was just a feeling that I had to or it could be my home language. Even I learned salsa and bachata and danced those in Estonia.
It was not difficult for me to adapt, because I was in my own element right away, and in fact, on the contrary, it is now necessary to adapt when going to Estonia. People are different here, my neighbors are like my family (not just the house, but the whole street or neighborhood) and all the people can be talked to. In public transport, everyone talks to each other and is like friends, and you can't just pass someone on the street without greeting and smiling. In Estonia, for example, I lived in the same house with 8 apartments for 4 years, more than half of the neighbors never said hello in 4 years. All that needed to be adjusted was to make the whole system clear about how things work in a completely different way than in the developed world.
The biggest reason I'm here is freedom. It's a little hard to describe, and maybe even chaos. There are not many rules or laws. Of course, there are pros and cons to all this, but things must be in the right balance for myself, and I would not trade this life for anything and would no longer want to live in a European or American regulated society. It is also difficult to compare with Estonia, it is easy to say that everything is the opposite. No thing is as it is in Estonia, it does not work as it is in Estonia, it does not go and it does not look as it is in Estonia. There are things that are good and things that are bad, but just everything is different.
The Dominican Republic is a large, second largest country in the Caribbean. And here's everything! Mountains, the highest peak in the Caribbean, rivers, snow-white sand beaches, wild lush jungle, the world's longest palm groves, desert dunes and cacti, empty coral islands and national parks. North, south, east and west, or different regions, differ from each other as much as if they were in a different country or on a different island. In terms of nature as well as life and content.
Just to mention, just in case, the Dominican Republic is located in the Caribbean, but it is pure South America, there is no such thing as rasta and Caribbean vibe like on other islands.
I live on the north shore of the surf town of Cabarete, which is also completely different from all the other cities on this island and can safely say that at all in the world. Firstly, it is unique in that all kinds of water sports can be practiced almost every day for 12 months a year and they are all so close to each other. And the weather conditions have been created for that. In the morning you can surf when there is no wind, in the afternoon the wind rises and you can go kite surfing, windsurfing and choose either on smooth water or in the waves. The waves are basically every day of the year and the wind too, obviously they are not always the best but they are there all the time! There are, of course, places for surfing, kitesurfing and windsurfing all over the island, but this town is compact and has a special vibe that is felt by everyone who comes here. My town is very, very international, colorful and diverse, all kinds of people live here. the world and my friends are all from different nationalities, for example we meet 5-6 girlfriends and discover that we are all from different nationalities, maybe we have to speak several languages at the same time and in fact we probably don't think about each other's nationality. I am in my city here here from few Estonians alone and we are all in different cities, so we don't communicate with Estonians almost at all, we meet a few times a year. This is here Babylon of nations and the mixture of languages have a lot of influence on a person's worldview, openness and development I am very proud to be an Estonian and super happy that my children are pure-blooded Estonians, but here I am mostly surrounded by families of mixed nationalities, like mother is from one country, father is from the other side of the globe and children are born in third place and live in fourth place.
It is most difficult for an Estonian or a Nordic person to get used to a mañana. An Estonian has to rush, work and destroy something all the time. I am not discouraged by life as a manjana, I do not get nervous and do not let myself be disturbed, because I know in advance that a particular thing can take months or even years. For example, registering a company and acquiring a bank card takes several, several, months, which can be done in Estonia with one click without going anywhere. If you don't do it today, do tomorrow, if you don't to it tomorrow, do it next week, if you don't do it next week, do it next month, and so on.
A friend of mine once said that you Europeans cannot rest or be. You come on vacation, but you don't rest. That's right, work and bustle keep going on in head all the time. At the same time, I also fully understand the Nordic people and the pupils of the welfare state, who, when they get here, literally hold their heads with both hands and say that it is all too crazy, I would not be able to live here.
I am between the two, learning to live, between two completely different societies. From people who have nothing, they have not traveled or gone anywhere and they live happily and enjoy every day. I don't think I could be happy if I didn't have a good pillow and mattress, I wouldn't have traveled and seen places to know where I was. I have to find a balance between wanting a comfortable and good life, but also without it, and not losing life for it. That there is no need to want and buy more things, newer and better. In Europe and America, life only revolves around it, and it's good to be here, because even if you want something fancy, there is nothing to buy here, you have to think, you have to order from afar and it takes to arrive for a long time.
My life is here without hot water, without TV, without a washing machine, internet on the phone, etc. Values are different. You can't have a lot of things, because if you don't have air conditioning, everything will rot, rot very quickly and just go to the trash, all electronics, machines, clothes.
So much for the corona that when the world was shut down, the party went on here, and I didn't think it was possible to force the Dominicans to stay home, but it was locked up here as well. It was nice at first, for the first few months, I really liked the situation. There was no rush anywhere that didn't have to work and even if you wanted to, you couldn't do vacation, workout and surf. And silence! You can't be out of the house after 5 pm, otherwise you will be taken to prison and the otherwise noisy Domincan was at once grave-quiet before sunset! But after two months it starts to get quiet and annoying and I have no idea when it will be ok again. I'm in another town at the time of the corona closure, Las Terrenas, where the arrangements are a little milder. In Cabarete, the police chase down kite surfers by helicopter and are imprisoned when they are caught and the kites and surfboards are also taken away and imprisoned for swimming, in short, there must be no beach or anything that would be dangerous to anyone. The police detain you on the street and tell you to wear a mask and gloves in the car! You are alone or in pairs in your car and you have to drive with a mask! At the same time, "sinners" are picked up in a big truck (who were on the beach or on the street after 5 pm, etc.) 20-30 people are stuffed in a car box at the same time and taken to prison. Nor do they understand exactly how dangerous or not it is and how it infects, but they are now heavily empowered. I was also arrested once for running without a mask, but got away from imprisonment because it was not far from home and quickly brought a mask, promising not to do it again. In Estonia, I could still go in the woods and in nature, I understand. However, due to the fact that I have to surf secretly, fleeing from the police, I have discovered all the wonderful secret spots that I would not otherwise seen. And when the island was closed, everything was closed, nothing is open, not even post offices or clinics. Literally only the pharmacy and the grocery store were allowed to leave open and so it is.
The sad thing is that so many people depend on tourism and who knows how long it can take to recover. The government has a plan, which has not yet been confirmed, that restaurants and hotels will not be opened until August, and travel agencies and bars before September.
I am also unemployed at the moment. My larimari online store was closed 4 months before the island closed, and because local mail is very slow and unreliable, the packages were lost all at once, and when they appeared 4-5 months later, it was too late. It all happened at a moment when, after 4 years of hard work, I had finally reached exactly the point I had dreamed of with my work and things. And now we have to start from scratch again. But it seems to be the rule of life, every time you get to the point where it seems that stability is here now and everything is fine, something happens and everything is taken away, start hitting again.
My job was to make larimari jewelry. Larimar is a very beautiful and unique semi-precious stone, which can be found only in one place on this island. The mines are in the south, more precisely in the northwest, where I go to buy larimar. It is very difficult to extract and is done by hand. I have a studio where I can cut, grind, shape, etc., so maybe I'll find a way to open a new store in the future. At the moment, you can get a little idea on my Facebook page here: https://www.facebook.com/MaarStudioLarimar/ or in Instagram here: https://www.instagram.com/maarstudiolarimar/
The project introduction story here: https://www.kadripurje.com/blogi/reis-umber-maailma/
- Finland - https://www.kadripurje.com/blogi/1-riin-soome-finland-espoo/
- Sweden - https://www.kadripurje.com/blogi/2-laurarickard-rootsisweden-vasteras/
- Norway - https://www.kadripurje.com/blogi/3-maria-norra-norway-oslo/
- Scotland - https://www.kadripurje.com/blogi/4-pauletta-sotimaa-scotland-dundee/
- Switzerland - https://www.kadripurje.com/blogi/5-barbara-sveits-switzerland-basel/
- Australia - https://www.kadripurje.com/blogi/6-brenda-autraalia-australia-laidley/
- New Zealand - https://www.kadripurje.com/blogi/7-eve-uus-meremaa-new-zealand-nelson/
- Columbia - https://www.kadripurje.com/blogi/8-miret-kolumbia-columbia-cartagena/
- The Republic of Dominican - https://www.kadripurje.com/blogi/9-maarja-dominikaani-vabariik-dominican-republic-cabarete/
- USA - https://www.kadripurje.com/blogi/10-helen-ameerika-uhendriigid-usa-boston/